Naljapäev

Triin lebos

Kui Eestis sadas eile mõnes paigus lund, siis mina sain oma teise päikesepõletuse. Kui eelmisel korral läksid õlad ainult veidi punakaks, siis nüüd näen välja nagu tomat. Käisime Triinuga enne trenni staadionil päevitamas ja unustasime end vist liig kauaks sinna :) Eks näeb, kas seekord püsib see põletus kauem kui eelmisel korral. Võtsime üldse eilset päeva lihtsamalt, magasime kaua ja veetsime tükk aega väljas. Isegi meie haigla nefroloog saatis sõnumi, et kus me oleme ja et ta igatseb meid kõiki. Lubasime talle täna talle ja dialüüsitehnik Erolile dialüüsikeskusesse külla minna.
Eile tuli meie neljas Eesti kamraad reisilt tagasi. Nad käisid oma abikaasaga Antalyas rändamas ja sellega tõi ta meile nii palju huvitavaid ideid. Pooleteise nädala pärast plaanime Triinuga teha seljakotitripi Izmirist Antalyasse. Nii põnev, nii palju mõtteid ja kohti mida tahaks näha :D Triin ka ütles, et ei saanud isegi magada öösel, sest oli nii ärevil meie plaanist. Ainuke takistus on matkavarustus, sest siinsed inimesed pole loodusega just sinasõbrad. Mäletan et lastearst rääkis, et talle meeldib looduses olla ja matkata, aga tema on ka ainus, kes sellist asja maininud on. Enamus, keda siin kohanud oleme, on pärit suurematest linnadest ja ei tea isegi, et siin vabas looduses madusid kohata võib.

Kilpkonnagäng

Eile pärast trenni tiigi ääres istudes nägime vees 3-pealist kilpkonnagängi, poolemeetriseid kalu (balõk) ja rästikumõõtu usse ujumas. Loodus on siin küll kirju ja veidi hirmuäratav.
Täna on meil jälle keeletund, eelmisel korral puudusime, sest käisime Isanbulis. Ega sellest ühest korrast nädalas ikka ei piisa, et kohalikku keelt selgeks saada, igapäevaselt praktiseerimine tuleks rohkem kasuks.
Oleme siin viimased 2 nädalat trennis ka käinud ja veidi jõusaalis kätt ja jalgu harjutanud. Tänu sellele on meil oma jõusaalikankad (semud) ka tekkinud, kes meid juba Izmiri kutsusid. Selliseid ekstravagantseid tüüpe on terve ümbruskond täis, teevad meie eilu ka põnevamaks :D

Eesti suvi

Ilmad on siin küll viimase nädala jooksul olnud nagu Eesti suvel. Täna ja eile oli lausa ligi 25 kraadi sooja. Eile kasutasime võimalust ja käisime kohalikus rahvuspargis matkamas. Enne kõndima minekut pidasime väikese pikniku värskes õhus ja mängisime lõõskava päikese käes rahvastepalli. Kui ma kunagi põhikoolis veel käisin, siis kevade saabumisest andis märku veesõdade pidamine koolitundide vahel. Eile oli minu selle aasta esimene veesõda - küll oli mõnus ja värskendav.
Loodus on siin küll imetabane - ühel pool lagedad väljad ja teisel pool kõrged mäed. Saime veidi üles-alla turnida ja Türgi loodust näha. Isegi metsikut kilpkonna nägime.
Täna tahtsime minna päikest võtma - võtsime tekid ja päevitusriided kaasa ja läksime vaikset nurgatagust otsima, et privaatselt päevitada. Matkasime üle rohuvälja ja otsisime õiget kohta, kui järsku Triin jääb seisma ja ütleb, et me paanikasse ei satuks, aga just möödus meist üks suur madu. Me Maarjaga jõudsime sekundi vältel näha üksnes 20 cm pikkust juppi kellegi saba ja pidasime seda sisalikuks. Triin ise ka ussi pead ei näinud, aga nägi ainult osa sellest ning et madu oli käsivarre jämedune. Selline hirm oli ikka nahas, me ei teadnud kust kaudu võime liikuda ja mis siis saab, kui neid madusid veel kuskil on. Kui Eestis on kõige suuremaks roomajaks rästik, kes on ka ikka väga väike roomaja, siis siin on loomadel ka teised mõõtmed.
Suure hirmuga jõudsime õnneks turvaliselt vanale kindlale maanteele ja hingasime kergendatult. Enam me metsikusse loodusesse päevitama ei lähe.

Päike

Õlg

Nii, esimene päike siinmail ka võetud. Või kui täpsem olla, siis ei pidanud ma seda võtmagi, see lihtsalt on nii tugev, et hakkas tunni ajaga külge. Käisime Triinuga staadionil kõndimas (kusjuures samal ajal oli kehalise kasvatuse tund) ja õhtul avastasime, et oi, päike on oma jäljed jätnud.
Aeg on möödunud rahuliku
lt. Laupäeval käisime
piknikul siinsete vahetusüliõpilastega ja mõne kohalikuga ning pühapäev möödus mööda linna tuuritades ja turul käies. Alates laupäevast on ilmad ka nii ilusaks läinud, et võib lausa särgiväel ringi käia.
Mida ilusamaks lähevad ilmad, seda raskem on hommikul tõusta, et praktikale minna. Kuna meie turvalisuse huvides on toa aknaklaasid tumendatud ja aken ainult 10 cm jagu avaneb, ei ole praktiliselt võimalik eristada ööd ja päeva, sest toas on lihtsalt pidevalt nii pime. Hommikuti üritame ilma ennustada, et mida selga panna. Vahel oleme ikka päris puusse pannud, sest läbi meie akna paistab kõik teisiti.
Homme on meil teine türgi keele tund, eks näeb, mida põnevat meile seekord õpetatakse. Enne seda veel saan lõunani lastearsti kabinetis praktikal olla. See on kõigi lemmikkoht, sest arstiks on väga tore neljakümnendates meesterahvas, kes hästi ka inglise keelt oskab. Eelmine kord ta rääkis, kuidas ta nädalavahetusel kalal käis ja näitas pilte palju saaki sai. Pärast iga patsienti ta seletab, mis kellelgi viga on ning see teeb pediaatrias praktikal olemise põnevaks. Mõni osakond on selline, kus inglise keele oskuse protsent on 0. Näiteks kirurgia osakonnas ei rääkinud keegi inglise keelt, tänu sõnaraamatule saime veidi üksteisega suhelda.

Taimetoitlaste paradiis - Yailadas

Tuleval nädalavahetusel läheme mägedesse matkama ning peame seal pikniku. Loodus on siin küll fantastiline - täna õhtusöögilt tulles päike just loojus ja lõheroosal taustal mäed mõjusid nagu looduspilt kalendris. Kui maas vedelev rämps ja plastiktaara välja arvata, on loodus küll imeline, nii palju mitmekülgsem kui meie kodumaa.
Samas vahepeal ikka tunnen igatsust Tallinna, pere ja sõprade järgi. Naljakas, ma ei ole kunagi koduigatsust tundnud, kuigi olen juba pea 7 aastat eemal elanud ja harvem kodus käinud, aga nüüd tunnen tõesti Tallinnast kui linnast puudust. Mõnus ootusärevus on hinges kui mõelda, et ma tulen tagasi kõige ilusamal ajal hiliskevadel.

kolmapäev

Tänase päeva kohale saab kalendris jälle linnukese teha - kogesime esimest korda elus maavärinat. Ilmselt ei olekski sellest kohe aru saanud, kui kohalikud poleks öelnud, et see oli maa värisemine. Lastearst ütles, et see võis olla 3,5 kuni 4 palli tugevusega, mida siin piirkonnas ikka aeg-ajalt esineb. Seda ma näiteks ei teadnud, et maavärinaid võib olla kas horisontaalse või vertikaalse võnkesuunaga, täna oli tegu olnud esimese variandiga. 

Baklava

Samuti said alguse meie kohaliku keele õpingud. Tänaseks teemaks olid numbrid, mis mulle juba siseosakonnas praktikat tehes meelde olid jäänud. Tore oli siiski neid üle korrata ja nii mõnigi uus sõna omandada. 

Ilmad on viimastel päevadel hirmus külmad olnud - eile lausa 4 kraadi ja kõva tuul. Eestist kaasa võetud talveriietele leiab siin ikka piisavalt rakendust. 

Eile oli ka üsna põnev ja maole koormav päev. Käisime meie haigla nefroloogiga kalarestoranis, mis asus umbes 20 km kaugusel Balikesirist. Siinsed söögid on lihtsalt nii head, et isegi kui tegelikult kõht tühi ei ole, ei suuda neile vastu panna. Pärast söömist läksime tema koju ja nautisime seal värsket Baklavad ja jõime ehtsat Türgi kohvi. Uskumatu, kuidas mulle selle joogi maitse algul vastu käis, aga nüüd mekib jumalikult. 

Nädalavahetusel pidime piknikule minema, aga eks näis kuidas siinne ilmataat meile armu annab. 

Türgi võlud

Mäletan, kuidas enne Erasmuseks tulekut olin arvamusel, et no mis eriline koht see Türgi ikka on. Tulin siia mõttega, et kummutada eelarvamused, mis meedia ja mõne inimese näitel tekkinud oli ning õppida rohkem selle maa kultuuri ja elu tundma. Nüüd, kui olen üle kuu aja juba siin olnud, võin julgelt väita, et mulle meeldib Türgi - toit, kliima, inimesed, inimlikkus, lahkus, soojus. Mulle meeldib, et inimesed ei ole nii materialistlikud ning nad ei pea hakkama saamiseks peost suhu elama. See, et siin usu tõttu alkoholi ei tarvitata, rõõmustab mind veelgi enam - siiani pole me näinud tänavatel ühtki purjus inimest, kelletaolisi Eestis kümnete kaupa kohata võib. Türgi pidudel juuakse teed ning naised tantsivad kõhutantsu ja polegi enamat tarvis.

Laupäeval kokkasime ise koos kohalikega õhtusööki - toidud siin on nii head, et võib mao välja venitada. Kahjuks on nad ka üsna kalorirohked - kasutatakse palju nisujahust tehtud asju ja oliiviõli. Meie oma toitudesse väga soola ei lisa, aga kohalikud enne sööma asumist maitsestavad kõik sellega üle. Siinsest maiustusest - Baklavast, mis kujutab endast pähklite ja meega väikest koogikest, võib ka lausa sõltuvusse jääda. Neljapäevastel õhtusöökidel meie haigla nefroloogi juures oleme saanud siiani parimaid Türgi köögi hõrgutisi, mida tahaks ise ka proovida valmistada.
Ilmad on praegu kehvad - õues on külm ja vihma sajab. Teisest küljest on see hea, sest siis ei teki praktikal olles nii suurt kihku lihtsalt õue päikest võtma minna.

Oleme siin käinud kohalikega väljas - niisama kohvi ja teed joomas ja hommikusööki söömas. Populaarne on ka elavat muusikat pakkuvates kohvikutes käimine. Vastupidiselt meie kodumaale seal alkoholi isegi ei ole võimalik osta. Ja muideks, need ei ole mingid vanema sihtgrupi jaoks mõeldud kohad - kõik, keda meie kohtasime, olid kas meie vanused või isegi nooremad. Ka lauamängude mängimine sellistes kohtades on levinud, õppisin ise ka mõne u
ue mängu selgeks.
Kohalikud poisid, keda kohanud oleme, on ka äraütlemata viisakad. Tulevad ukse vastu järgi, suudavad arve nii ära maksta, et ei pane tähelegi ning hiljem saadavad ühikaukseni ära, et veenduda, ega hilisest tulekust mingit pahandust ei tule. Me igatahes oleme väga positiivselt üllatunud.
Täpselt kuu aega veel ja siis on meie praktikatunnid täis. Ja seejärel jääb ainult nautida oma aega siin päikese all. 6. mai on meil juba tagasisõidupiletid ostetud, aga veel on hirmutav mõelda, et peaks tagasi minema. Elu siin on paradiis. 

Esimene kuu Türgis

Türkçe anlamıyorum - põhiline väljend, mida siin olles saame kasutada. Tõlkes tähendab see, et me ei mõista türgi keelt. Kuu ajaga oleme saanud tunda kohalike soojust ja headust, uskumatut külalislahkust ja abivalmidust, saanud maitsta kohalikke hõrgutisi ehtsa Türgi pere ja sõprade keskkonnas ning aimu sellest, mida Islamiusk endast tegelikult kujutab. Viimased 2 nädalat veetsime kirurgiaosakonnas, kus olid opieelsed ja -järgsed patsiendid. Kui ma arvasin, et siseosakonnas oli töötajatel närb inglise keele oskus, siis kirurgias reaalselt ei osanudki keegi peale ühe sidumisõe teisi keeli. Kui arstid meie osakonda väisavad, siis nad ikka tulevad ligi uurima, kes me oleme ja mis siin teeme ning õnneks enamik neist kõnelevad päris korralikku inglise keelt.
Eilne päev oli siinse praktika seni põnevaim päev, sest esimest korda saime operatsioone vaatama minna. Nägime karpaalkanali sündroomi lkvideerimist, vana sõrmeluu murru korrigeerimist ja luu transplantatsiooni osteomüeliidi tõttu. Viimane operatsioon oli eriti põnev, sest see oli ka arstide jaoks uudne protseduur. Luu saagimise ja koe kõrbemise lõhnaga meenusid kõik mälestused esimesest aastast kui Regionaalhaigla morgis lahkamisel käisime. Arstid kohtlevad meid siin nagu noori arste, seletavad kõike ja näitavad nii lähedalt, et saaks peaaegu ise ka käed külge panna.
Üht-teist on siin ikka juhtunud kah - näiteks suutsin ma oma pangakaardi ära blokeerida, sest olin oma pin koodi ära unustanud. Pangast öeldi, et mu kaart ei ole veel blokeeritud kuigi sisestasin koodi 3 korda valesti, täna kui linna läheme üritan veel kas saan sellega maksta, aga väljavaated väga head ei ole.
Eile selgus, et meile korraldatakse siiski vist türgi keele kursused ning selleks läheme täna poole 11ks Balikesiri. Küll oleks tore veidi ikka hakata aru saama mis ümberringi toimub.
Tuleva teisipäeva õhtul ootab meid ees reis Ankarasse - Türgi pealinna. Läheme sinna koos Balikesiri Ülikooli mehhaanikatudengitega. Kuna siin riigis on vahemaad päris pikad, siis sõit kestab ühes suunas 8 tundi. Väga täpset päevakava me ei tea, ainult seda, et läheme mingit hiigelsuurt akvaariumit vaatama ja tutvume vaatamisväärsustega. Usun, et tuleb põnev reis, tuletab mulle Lapimaa reise meelde ning kõiki magamata öid mis veedetud bussiga sõites.
Tunnen, et olen ikka väga laisk olnud - isegi blogi järjepidev pidamine on katsumuseks. Me siin ka juba ootame veel soojemaid ilmu ja vabu päevi, et saaks seiklema minna. Seni sööme balkavad ja muud head-paremat.

II nädal - hulkuvad koerad ja kärnkonnad

See nädal lendas kiiresti - iga argipäev möödus haigla seinte vahel ja pärast seda käisime paar korda Balikesiris tuiamas. Pidime kooli ja ühika jaoks fotosid tegema ning selleks leidsime fotosalongi, kus vuntsidega onu meil kõrvad käskis esile tuua, et pilti teha. Pole vist enne nii naljakaid kõrviku-pilte endast saanud kui sealt.
Siin läksid ilmad ka vahepeal juba õige kevadiseks - saime lausa oma nägusid päevitada. Ühel päeval oli isegi 20 kraadi õues sooja. Kohalike jaoks see vist just eriline mõõdupuu ei ole, kuna ringi käivad nad ikka villaste talvemantlite ja lumesaabastega, samal ajal kui 3 eesti tüdrukut isegi ilma jakita tööle lähevad ja bussipeatuses veel seda esimest päikest püüda üritavad.
Eile käisime meie haigla nefroloogi kodus õhtusöögil. On suur au, kui üks peaarste - professor sind oma koju perega sööma kutsub ning selleks ise ühikasse järgi tuleb. Uskumatu lausa, kui külalislahked ja toredad inimesed siin on, iga korraga paneb rohkem imestama. Nad kinkisid meile oma pere poolt raamatud ja pakkusid imehäid isetehtud sööke. Nad võtavad meid samamoodi nagu oma pereliikmeid ja see tekitab uskumatult hea ja sooja tunde.
Täna toimus ühikas "Suur kolimine" - meie ühiselamu tiib koliti kogu täiega uuemasse tiiba - neljanda korruse asemel elame nüüd esimesel. Eks see üks suur segadus oli kogu oma tavaariga allakorrusele tulla ja siin kõik oma järgi jälle sättida, kolimiseks kasutasime poekäru. Eelmisest toast oli meil fantastiline vaade kaugelasuvatele mägedele ja metsale, aga siit saame tee peal sõitvaid autosid loendada. Siiski on see tuba parem, sest kõigil on rohkem oma ruumi. Enne olid meil voodid kõrvuti, nüüd on kõigil oma töönurgad-lauad ja voodid kõrgel lae kohal. Nii et öösel väga rabeleda ei saa ja õhtuti saab trenni asemel voodi redelist üles ronida.
Rääkisin täna ka just ühe sõbrannaga, kes läks teisele poole Türki Erasmuseks. Tundub et meil on siin elu ikka tõesti paradiis - elame uues ühikas, internet on olemas ja kiire, üüri me ei maksa, haiglas saame tasuta süüa ja rikkalik õhtusöök maksab 65 eurosenti. Lisaks meid tõesti hoitakse ja nunnutatakse ning kutsutakse igale poole söökidele. Elu on lill :)
Nüüd ilmad lähevad ka soojemaks ja varsti saab metsa vahele sala
ja päevitama minna. Türgi keel ka vaikselt tuleb - numbrid on juba selged ja nii mõnigi teine asi ka. Täna õed haiglas küsisid, et palju ma aru saan - 2 nädalat olen iga päev 8 tundi nende keele keskel olnud. Kusjuuures mõnest sõnast ja asjast juba saan aru, eks näeb kuidas asjalood  3 kuu pärast on :)
Meil saab siin ikka täiega nalja, vigurvändad koos. Vahel isegi ei pea midagi ütlema ega tegema, et naeruhoog peale tuleks. Kärnkonnade seas on ka Balikesir populaarne - juba kahel päeval järjest oleme neid kõnniteel ringi luusimas näinud. Ja juttu ei ole sellistest nagu Eestis - need on 3 korda suuremad ja laisemad. Palju hulkuvaid koeri on ka ümbruskonnas - Kaukaasia lambakoerte tüüpi loomad, põlvest kõrgemad. Ja inimesed kohtlevad koeri kui Eestis talvelinde - kõik aktsepteerivad ja toidavad neid.
Haiglas ka on näha türklaste inimlikkus ja hoolivus - keegi ei ole seal ravil üksi, igal patsiendil on üks tugiisik, kes on kogu aeg nende kõrval ning toetab ja aitab lähedast. See on nii erinev meie raviasutustest, kus inimesi kutsutakse haiguste nimedega. Eks igas paigas loomulikult leidub ka erandeid, aga siin domineerib hoolivus ja südamlikkus. Nii tore, et ikka siia sattusin.

Susurluk

Täna oli siin Balikesiris nii kevadine ilm - soe mõnus tuul puhus ja päike paistis. Kui hommikul üles tõusime, mehkeldasid töömehed meie akna taga kunstmuruga - hallist ehitusplatsist sai üle öö roheline muruplats. Käisime täna meie koordinaatori ja tema sõbraga Susurlukis - tegime ostlemispäeva ning ekslesime erinevates outletides. Siin võib end tõesti lolliks shopata - kõik on lihtsalt nii odav ja ilus. Enne kui dincheri ja tema sõbraga kokku saime, avastasime, et busside lõpppeatuses on turg, kus on meeletu valik puuvilju, riideid, ehteid ja isegi papagoisid. Üks onu oli linnu- ja loomapuurid vahvalt seadnud oma rolleri peale ja ajas seal äri. Erinevad poolvääriskivid on ka Türgis hinnas nagu näha - nii Istanbulis kui Balikesiris võib neid igalt poolt leida. Et me oma kauplemisoskust ei minetaks, harjutasime seda ka oma ajutises kodulinnas. Asjad on siin muidugi palju odavamad kui suurlinnades, nii et isegi hinda odavamaks kaubelda tundub vahel liig.
Söökidest rääkides - Balikesiri kant on taimetoitlaste paradiis. Nad söövad ube ja läätsi igal moel, spinatit jogurtiga või ilma, viinamarjalehtedesse keeratud riisi, tomatitoite, ühepajaroogi, kapsast ja salatit ja veel kõike muud värsket. Kuna ma olen siin kahe taimetoitlasega, siis on ka minu menüü taimsete asjade poolest rikastunud. Mis viga siin kõike värsket süüa, kui näiteks aplesini kilo maksab 1 liiri - eurodesse arvestatuna veidi üle 30 sendi.
 Eile käisime kahe arstitudengi Batu ja Serhatiga väljas - jõime Sarhup´it, mis on piima ja mingi orhideega valmistatud kuum jook, mis maitseb nagu kuum puding. Tee joomine on Türgis ka üsna populaarne - igal pool näed inimesi ringi uitamas vaasikujuliste teetasside või kohviga. Enamasti ikka juuakse musta teed, aga valida saab ka mõnusalt hapuka õunatee ja igast sorti roheliste teede vahel. Ja kui need ära tüütavad, siis ka õigesti tehtud Türgi kohv võib olla tõeline nauding ning kui sinna ka arvestada meeldivate inimeste seltskond, polegi elult muud tahta.

Esimene nädal Balikesiris hakkab läbi saama. Mina veetsin 4 päeva sisehaiguste osakonnas ja teised olid günekoloogia polikliinikus kus ultrahelisid tehti. Kui Eestis läksime praktikale tüdimuse ja kerge (mõnel juhul tugeva) vastupanuga, siis siin on kõik teisiti. Inimesed on nii soojad ja toredad, et ma kohe rõõmuga ootan hommikut, et uuesti neid näha. Kuigi ega me midagi väga praktikal teha ei saa, meie osakonnas lihtsalt ei toimu midagi, kõik on kroo

nilised haiged, kes lihtsalt jälgimisel. Kõige ekstreemsem asi, mis ma siiani näinud olen, on Botoxi süstimine silmalau sisse, et näonärvi tõmblusi kupeerida. Ülejäänud asjad on samad, mis igal pool – vere võtmine, kanüleerimine, veresuhkru mõõtmine jne. Mõned harjumused on meie jaoks veidi üllatavad ka – verevõtmisi ja suhkru mõõtmisi tehakse ilma kinnasteta, kuigi nad selle ajal otseselt puutuvad verega kokku. Asju nad väga ei desinfitseeri, kõik on omad. Väga positiivne üllatus oli arstide, personali ja patsientide omavaheline suhtlus. Arstid on patsientidega nii sõbralikud, et palatisse minnes nad vahel isegi kallistavad neid ning loovad sõbraliku ja avatud õhkkonna. Meie osakonnas käib iga päev nefroloog, kes räägib inglise keelt ning mulle patsientide kohta asju seletab. Neljapäeval vedas ta mind oma loengule, kus ta rääkis patsientidele kui tähtis on tervislik eluviis ja toitumine neeruhaiguste puhul. Õpetasin õdedele inglise keelt ja nemad õpetasid mulle türgi keelt, vaikselt hakkan juba mõnest üksikust sõnast ka aru saama.

Nii naljakas ikka kuidas info liigub, isegi haiglas sööklajärjekorras olles kuuled kuidas keegid tundmatud selja taga sosistavad „Erasmus, Estonia” ja muid sõnu.  Meil osakonnas on üks Türgi onu, kes tahab eesti keelt õppida ja hommikuti ütleb mulle juba „Tere hommikust”. Üks õde kutsus mind juba pühapäeva hommikul oma pere ja sõpradega hommikusöögile, peab endale ikka türgi telefoninumbri tegema.

Täna õhtul pidime kohalikega välja minema tüüpilisi Türgi jooke proovima ja homme ilmselt läheme kuskile kaubanduskeskusesse.  

Inimesed on ikka nii uskumatult toredad siin, ilm on ilus, loodus fantastiline.  Pole ime, et kõik inimesed nii soojad ja õnnelikud on :) 

Rida viltuvedamisi ja uskumatu abivalmidus - jõudmine Balikesiri

 Sultan Ahmeti mošees kaeti jalad rätiga

Laupäeval veetsime oma viimase päeva Türgi suurimas linnas Istanbulis. Külastasime ühte kuulsaimat kirikut - Hagia Sophiat ja nautisime viimaseid hetki selles mitmepalgelises kontraste täis linnas. 

Laupäeva õhtul just heietasime, et kõik siiani nii hästi läinud... ja siis saabus pühapäeva hommik. Kõik algas sellega, et keegi meist ei saanud öösel hästi magada. Kuna äratus oli väga vara - kella 5 ajal, siis jäi ööuni nii või teisiti lühikeseks. Pakkisime oma kompsud kokku ja vedasime trepist alla, et takso peale minna ning jõudsime kenasti sadamasse juba 6.20, kuigi praam ise pidi alles kell 7 minema. Vahepeal hakkas mu kotis suur veepudel põhjast lekkima ja kõik asjad ligunesid läbi.  Järsku selgus, et Balikesiri sel hommikul laeva ei lähegi halva ilma tõttu ning järgmine väljuks alles õhtul kell 19.00. Meil oli võimalus kas 12 tundi järgmist praami oodata, mille väljumine oli ka kahtluse all, või reisida Istanbuli bussijaama ja sealt buss võtta. Taksojuht viis meid kenasti bussijaama ning lausa õige kassa juurde. See oli mu elus esimene kord sõita taksoga linnas 140 km/h. Pileteid ostes selgus, et buss Balikesiri oli välja müüdud, aga meil oli veel võimalus minna lähimasse suurde linna Bursasse, kust edasi mõni buss võtta. Mis meil ikka üle jäi, läksimegi oma kompsudega selle bussi peale ja saime kohad lausa esireas. Buss ise oli väga ilus ja korralik, meenutas LuxExpressi - igal reisijal oli oma ekraanike kust telekat vaadata ja poole reisi pealt käis kelner meile sööki ja teed/kohvi serveerimas. Ilm oli ka suurepärane - päike paistis nii soojalt, et kevade tunne tekkis. Bussijuht, ise oli ka parasjagu kelmikas - viskas nalja türgi keeles, kuigi meie sellest midagi aru ei saanud. Ainult seda saime teada, et ta on matemaatikaõpetaja - hobikorras. Vahepeal läks mul saabas katki, peaaegu terve tald tuli küljest ära, teised ja ma ise said muidugi kõvasti naerda. Kui Bursasse jõudsime, hakkas meie sõber bussijuht meile kohe edasiresis organiseeerima. Tormas siia-sinna, vahepeal meile kaasa kutsumiseks lehvitades. Esimeselt firmalt sai ta vastuse et kõik kohad Balikesiri on välja müüdud, 5 minutit hiljem hankis ta meile kuidagi piletid 2 tundi hilisemale reisile. See on ikka sõnatukstegev kui abivalmid on Türgi inimesed - meile kui täiesti võõrastele sellist vaeva ja aega kulutada, uskumatu. Bursa bussijaamas saime endale jälle sõpru juurde, vahepeal tekib inimvaatamisväärsuse tunne - kõik tulevad uudistama ja uurima, kust me päris oleme ja miks just Balikesiri läheme. Keegi inglise keelt ei räägi, aga suhelda tahavad sellest hoolimata. Saime tuttavaks ühe kohaliku onu ja tema tütrega, kellele Eesti kommi andsime. Vastutasuks pidi Maarja tema tütrele patsi punuma, või sai lahke loa seda teha, oleneb millisest vaatevinklist vaadata. Peatselt oli käes aeg bussi peale minna ning selgus, et olimegi saanud viimased kohad. Türgis vist on kombeks võtta inimesi ka siis bussile, kui kohad on täis. Nii ka sel korral - 4 inimest istus sinna kuhu mahtus, üks lausa peaaegu minu jalgade peal maas koridoris.  Õnneks oli personal selleks ette vamistunud ning jagas lahkelt patju, millega istumisalust inimväärsemaks muuta. Bussisõit möödus toredalt, üks abivalmis mees helistas oma telefonilt meie koordinaatorile ja ütles mis kell ja kus me maha läheme. Hiljem muidugi selgus, et buss ei sõitnudki Balikesiri linna sisse, vaid lasi meid kiirteel maha. Sama abivalmis mees helistas uuesti koordinaatorile et seletada, kus me oleme ning oleks ise peaaegu selle tõttu bussist maha jäänud. Õnneks on Türgi bussijuhid nii tähelepanelikud, et märkavad kohe kui keegi kiirteel neile järele üritab joosta. 

Takso abil jõudsime Balikesiri bussipeatusesse ja sõbralik taksojuht tundis kohe muret kas me ikka oskame ise kuhugi minna ja mis meist edasi saab. Lasime tal oma koordinaatorile helistada ja tänu talle leiti meid lõpuks ka üles. Hiljem ühikasse sõites nägime teda veel mööda sõitmas ja muigamas. 

Kuna me ei ole esimesed, kes meie koolist või kursuselt Balikesiri praktikale on tulnud, olime valmistunud erinevateks üllatusteks - näiteks selleks, et ühikas just kõige esteetilisem välja ei pruugi näha. Suur oli meie imestus, kui saabusime euroremonditud hotelli tüüpi hoonesse, kus kõikjal olid turvamehed-naised, kes meid soojalt vastu võtsid. Enne kohalejõudmist oli meie koordinaator just öelnud, et me ei ole samas ühikas, kus Kärt eelmisel aastal oli ning kuna see asub linna keskusest kaugel, ei ole see väga hea koht. Ilmselt sellepärast olime eriti üllatunud kui oma tulevast elukohta nägime. meil on ilus uus tuba, mugavad voodid, oma duširuum, külmik, telekas, isegi šeifid kõigile. Tubade koristamise pärast muretsema ei pea, sest siin käib selleks eraldi inimene. Süüa saame teha ühises köögis ja selle kõrval ka oma pesu pesta. Interneti saamisega oli meil üsna palju tegemist, kuna keegi ei saa inglise keelest aru. Meie ja administratsiooni vaheliseks kommunikatsiooniks kutsuti kohale üks ühikaelanik kes inglise keelt rääkis, vaeseke jooksis üles-alla nii meie kui Poola tüdrukute pärast, kes ka siin oma Erasmust teevad. Täna õhtuks saime omale interneti kasutajad ja koodid ning siiani pole ühtegi halba sõna öelda. 

Balikesiri bussijaam

Päeva ajal käisime koolis, kohtusime rahvusvaheliste suhete osakonna töötajate ja rektoriga ning pärast seda tehti meile ring peale haiglas kuhu praktikale asume. Tuli välja, et 2 nädala pärast kolib vana haigla suurde uude hoonesse, nii et sattusime huvitaval ajal siia. Õed ja kogu personal võttis meid väga soojalt vastu, kirurgia osakonna juhataja tuli enne operatsioonile minekut meid tervitama. Tundub, et kehakeeles saame küll siin viibides vähemalt B1-B2 tasemele. 

Ilmast rääkides, siis siin on nagu Eestis aprillis - päike tõuseb varakult ja on nii soe, et varsti tulevad teteretähnid välja. Loodus on imeilus, meie aknast paistavad mäed ja kogu ülikoolilinnak on neist ümbritsetud. Muljeid on nii palju, et ei jaksa kõiki üles märkida, praegu olen nii positiivselt üllatunud ja ootan põnevusega homset praktikat. 

Grand Bazaar

Kuna ülehomme peame kella 7st hommikul praami võtma, et Balikesiri saada, oli meil broneeritud kaheks viimaseks ööks hotell teises piirkonnas, Marmara mere ääres. Vahetasimegi hommikul hotelli ja pannes oma orienteerumisoskused proovile, rändasime rongiga teisele saarele. Peaks mainima, et ühistransport on siin küll väga
hea. Trammid sõidavad iga 5 minuti tagant ja on sellised modernsed ja ilusad nagu Eesti uued rongid. Umbes kümne minutiga olimegi teisel pool silda ja hüppasime oma uues naabruskonnas - Sultan Ahmetis maha. Kerge vaevaga leidsime ka oma hotelli üles. Küll siin oleks lihtne elu kui oled blond välismaalane. Piisas üksnes naljaga pooleks küsimusest kas saaksime aknaga toa ning juba saime keldrikorrusel asuva toa asemel luksussviidi kolmandal korrusel. Nii lihtsalt käivad asjad siin riigis.

Ülejäänud päeva veetsime Istanbuli suurimal turul - Grand Bazaaril. Enne ei kujuta ette kui meeletult suur see on, kui pole seal ise käinud. Päevas käib sealt läbi kuni 400 000 inimest ja töötab seal kas müüjate või abilistena ligikaudu 26000 inimest. Meil võttis terve õhtupooliku et kammida kergelt läbi terve turg - kellel on hea suuruse tunnetus, siis Grand Bazaar on mõõtmetelt üle 54600 ruutmeetri. Kogu see ala on kaetud kõikvõimaliku kaubaga. Selle lühikese aja jooksul, mis me siin viibinud oleme, on vähemalt üks asi türklaste juures selge - neile hirmasti meeldib kaubelda. Ükskõik millega tegu. alati saab seda odavamaks rääkida - algsest 40 liirist saab 20, ühest esemest 2. Kui Eestisse tagasi tuleme oleme nii ümber harjunud et ei oska enam kauplemiseta poes käia.
Lausa eraldi lehekülje võiks teha erinevate komplimetide ja lausete kohta mis meile öeldud on. Väike valik tänastest asjadest: " Hello Spice girls" (2 korda), "Hello Shakira" (2 korda), "Hello, are you Lady Gaga?" ja veel kümneid kordi küsimisi, kust te pärit olete, kas olete õed, kas olete ema ja tütar. Üks arvas lausa et me oleme Korealased :D No see oli küll andekuse tipp.
Homne päev meil on veel täiesti enda jaoks, et Istanbulile head aega öelda ja viimane pilk peale visata. Tuleb ilmselt jälle üks tegus päev.

Hulkuvate kasside ja antiigipoodide kvartal

Eile ja täna käisime hulkumas oma Beyoglü kvartalis ja mingil suurel tänaval, kuhu oli kokku kuhjatud kõiksugu riide- jalatsi- kommi- ja pudi-padi poode. Võis leida nii kohalikke brände kui kauplusi, mis üle maailma eksisteerivad. Kui hindadest rääkida, siis on ikka suur vahe Tallinna ja Istanbuli elukalliduse vahel. Juba väljas söömine kesklinnas maksab palju vähem kui odavaimad kohad meie pealinnas. Ehete ja riiete valik on muidugi ühest seinast teise, üldjuhul odavamates poodides on täpselt samasugune kaup ja hinnad.

Täna juhtus üks põnev seik ka kui olime ühes kaubanduskeskuses söömas. See on üsna tavaline, et meile rohkem tähelepanu pööratakse, sest tumedasilmsete ja pruunijuukseliste Türgi naiste seast paistame ilmselgelt oma põhjamaaliku välimusega silma. Poodides tulevad müüjad meid kohe uudistama ja poputavad meid nii kommide kui liigse tähelepanuga. Nii ka ühes kohvikus, kust endale salatit ja suppi tellisime ning kolme seal töötava noormehe jaoks eriti põnevad tundusime. Kui olime oma salatid ära söönud, tõid kohviku töötajad meile nende poolt kingiks puuvijavaagna, mis oli šokolaadiga ära kaunistatud. Küll me imestasime et mis kena žest, ruum oli inimesi täis, ja meid koheldakse nii. Mõni aeg hiljem avastasime kirjakese kandiku pealt :D Selline üllatus ikka :)

"Järgmine peatus...Istanbul"

Ongi see kauaoodatud aeg kätte jõudnud ning 3-kuuline seiklus alanud. Nii veider oli minna ära turvalisest kodust ning teada, et tagasitulles on juba kevad ning kõik teistmoodi.

Esimene asi mis meid Istanbuli saabumisel üllatas, oli inimeste abivalmidus. Piisas veidi nõutu näoga ringivaatamisest, kui juba küsima tuldi, kas meil on abi vaja. Kuna lennujaam asus Istanbulist väljas siis pidime leidma eraldi bussi, mis meid kesklinna viis. Abivalmid bussijuhid suunasid meid õige masina peale ja tunni aja pärast olimegi juba kesklinnas.

Suurlinnade puhul on eksitav see, et kaardi peal tundub linn nii lihtne ja vahemaad väikesed, aga päriselus on võimatu midagi üles leida. Kui me Taksimi peatuses maha läksime, polnud meil õrna aimugi mis pidi me kaarti vaatama peaks ja kuhu liikuma, sest tänavanimede siltidest oli seal küll defitsiit. Abi me ise küsima ei pidanud sest kohalikud said kohe aru et me vist ei kuulu päris siia ja oleme eksinud. Nii tore, et inimesed üritavad aidata isegi siis kui nad ise ka ei tea kus miski asub. Pärast 5 korda tee küsimist sattusime lõpuks ühe väga hästi inglise keelt kõneleva härra otsa, kes täpselt juhatas kuhu peame minema. Jõudsimegi enam-vähem õigesse kohta, kuid mitte kuskil ei olnud ühtegi silti ega nime mis viitaks hostelile. Tänav oli asustatud kodutute kasside poolt ja õhus levis kassiuriini aroom.  Juhuse tahtel sattusime kokku ühe prantsuse paariga, kes kohe varmalt oma abi pakkusid ja hostelisse helistada tahtsid. Lõpuks ikka jõudsime õige akna alla ja administraator võttis meid vastu ning oma minimaalse inglise keelega tervitama tuli. Kuna hostelis oli gaasirike ja toad jahedad, oli meid suunatud teise hoonesse. Oma tuppa jõudmiseks pidime kogu pagasiga ekstreemset keerdtreppi pidi viimasele korrusele sammuma. Tuba ise on väga armas ja hubane ja asub kesklinnas. 

Täna, teisel päeval, nautisime hommikut Türgi kohvi rüübates ning lõuna paiku läksime retkele et mõni basaar (turg) üles leida. Meeletu, kui palju ehteid, salle, komme  ja pudi-padi seal oli. Silma võttis lausa kirjuks. Keskendumise tegi veel raskemaks kaupmeeste püüd tähelepanu võita ja meid oma asju ostma kutsuda. Tingimisoskust peame küll veel kõvasti arendama :) 

Ma usun et saame selle 3 kuu jooksul veel kõvasti seigelda siin Türgis :)