Grand Bazaar

Kuna ülehomme peame kella 7st hommikul praami võtma, et Balikesiri saada, oli meil broneeritud kaheks viimaseks ööks hotell teises piirkonnas, Marmara mere ääres. Vahetasimegi hommikul hotelli ja pannes oma orienteerumisoskused proovile, rändasime rongiga teisele saarele. Peaks mainima, et ühistransport on siin küll väga
hea. Trammid sõidavad iga 5 minuti tagant ja on sellised modernsed ja ilusad nagu Eesti uued rongid. Umbes kümne minutiga olimegi teisel pool silda ja hüppasime oma uues naabruskonnas - Sultan Ahmetis maha. Kerge vaevaga leidsime ka oma hotelli üles. Küll siin oleks lihtne elu kui oled blond välismaalane. Piisas üksnes naljaga pooleks küsimusest kas saaksime aknaga toa ning juba saime keldrikorrusel asuva toa asemel luksussviidi kolmandal korrusel. Nii lihtsalt käivad asjad siin riigis.

Ülejäänud päeva veetsime Istanbuli suurimal turul - Grand Bazaaril. Enne ei kujuta ette kui meeletult suur see on, kui pole seal ise käinud. Päevas käib sealt läbi kuni 400 000 inimest ja töötab seal kas müüjate või abilistena ligikaudu 26000 inimest. Meil võttis terve õhtupooliku et kammida kergelt läbi terve turg - kellel on hea suuruse tunnetus, siis Grand Bazaar on mõõtmetelt üle 54600 ruutmeetri. Kogu see ala on kaetud kõikvõimaliku kaubaga. Selle lühikese aja jooksul, mis me siin viibinud oleme, on vähemalt üks asi türklaste juures selge - neile hirmasti meeldib kaubelda. Ükskõik millega tegu. alati saab seda odavamaks rääkida - algsest 40 liirist saab 20, ühest esemest 2. Kui Eestisse tagasi tuleme oleme nii ümber harjunud et ei oska enam kauplemiseta poes käia.
Lausa eraldi lehekülje võiks teha erinevate komplimetide ja lausete kohta mis meile öeldud on. Väike valik tänastest asjadest: " Hello Spice girls" (2 korda), "Hello Shakira" (2 korda), "Hello, are you Lady Gaga?" ja veel kümneid kordi küsimisi, kust te pärit olete, kas olete õed, kas olete ema ja tütar. Üks arvas lausa et me oleme Korealased :D No see oli küll andekuse tipp.
Homne päev meil on veel täiesti enda jaoks, et Istanbulile head aega öelda ja viimane pilk peale visata. Tuleb ilmselt jälle üks tegus päev.

Hulkuvate kasside ja antiigipoodide kvartal

Eile ja täna käisime hulkumas oma Beyoglü kvartalis ja mingil suurel tänaval, kuhu oli kokku kuhjatud kõiksugu riide- jalatsi- kommi- ja pudi-padi poode. Võis leida nii kohalikke brände kui kauplusi, mis üle maailma eksisteerivad. Kui hindadest rääkida, siis on ikka suur vahe Tallinna ja Istanbuli elukalliduse vahel. Juba väljas söömine kesklinnas maksab palju vähem kui odavaimad kohad meie pealinnas. Ehete ja riiete valik on muidugi ühest seinast teise, üldjuhul odavamates poodides on täpselt samasugune kaup ja hinnad.

Täna juhtus üks põnev seik ka kui olime ühes kaubanduskeskuses söömas. See on üsna tavaline, et meile rohkem tähelepanu pööratakse, sest tumedasilmsete ja pruunijuukseliste Türgi naiste seast paistame ilmselgelt oma põhjamaaliku välimusega silma. Poodides tulevad müüjad meid kohe uudistama ja poputavad meid nii kommide kui liigse tähelepanuga. Nii ka ühes kohvikus, kust endale salatit ja suppi tellisime ning kolme seal töötava noormehe jaoks eriti põnevad tundusime. Kui olime oma salatid ära söönud, tõid kohviku töötajad meile nende poolt kingiks puuvijavaagna, mis oli šokolaadiga ära kaunistatud. Küll me imestasime et mis kena žest, ruum oli inimesi täis, ja meid koheldakse nii. Mõni aeg hiljem avastasime kirjakese kandiku pealt :D Selline üllatus ikka :)

"Järgmine peatus...Istanbul"

Ongi see kauaoodatud aeg kätte jõudnud ning 3-kuuline seiklus alanud. Nii veider oli minna ära turvalisest kodust ning teada, et tagasitulles on juba kevad ning kõik teistmoodi.

Esimene asi mis meid Istanbuli saabumisel üllatas, oli inimeste abivalmidus. Piisas veidi nõutu näoga ringivaatamisest, kui juba küsima tuldi, kas meil on abi vaja. Kuna lennujaam asus Istanbulist väljas siis pidime leidma eraldi bussi, mis meid kesklinna viis. Abivalmid bussijuhid suunasid meid õige masina peale ja tunni aja pärast olimegi juba kesklinnas.

Suurlinnade puhul on eksitav see, et kaardi peal tundub linn nii lihtne ja vahemaad väikesed, aga päriselus on võimatu midagi üles leida. Kui me Taksimi peatuses maha läksime, polnud meil õrna aimugi mis pidi me kaarti vaatama peaks ja kuhu liikuma, sest tänavanimede siltidest oli seal küll defitsiit. Abi me ise küsima ei pidanud sest kohalikud said kohe aru et me vist ei kuulu päris siia ja oleme eksinud. Nii tore, et inimesed üritavad aidata isegi siis kui nad ise ka ei tea kus miski asub. Pärast 5 korda tee küsimist sattusime lõpuks ühe väga hästi inglise keelt kõneleva härra otsa, kes täpselt juhatas kuhu peame minema. Jõudsimegi enam-vähem õigesse kohta, kuid mitte kuskil ei olnud ühtegi silti ega nime mis viitaks hostelile. Tänav oli asustatud kodutute kasside poolt ja õhus levis kassiuriini aroom.  Juhuse tahtel sattusime kokku ühe prantsuse paariga, kes kohe varmalt oma abi pakkusid ja hostelisse helistada tahtsid. Lõpuks ikka jõudsime õige akna alla ja administraator võttis meid vastu ning oma minimaalse inglise keelega tervitama tuli. Kuna hostelis oli gaasirike ja toad jahedad, oli meid suunatud teise hoonesse. Oma tuppa jõudmiseks pidime kogu pagasiga ekstreemset keerdtreppi pidi viimasele korrusele sammuma. Tuba ise on väga armas ja hubane ja asub kesklinnas. 

Täna, teisel päeval, nautisime hommikut Türgi kohvi rüübates ning lõuna paiku läksime retkele et mõni basaar (turg) üles leida. Meeletu, kui palju ehteid, salle, komme  ja pudi-padi seal oli. Silma võttis lausa kirjuks. Keskendumise tegi veel raskemaks kaupmeeste püüd tähelepanu võita ja meid oma asju ostma kutsuda. Tingimisoskust peame küll veel kõvasti arendama :) 

Ma usun et saame selle 3 kuu jooksul veel kõvasti seigelda siin Türgis :)