Naljapäev

Triin lebos

Kui Eestis sadas eile mõnes paigus lund, siis mina sain oma teise päikesepõletuse. Kui eelmisel korral läksid õlad ainult veidi punakaks, siis nüüd näen välja nagu tomat. Käisime Triinuga enne trenni staadionil päevitamas ja unustasime end vist liig kauaks sinna :) Eks näeb, kas seekord püsib see põletus kauem kui eelmisel korral. Võtsime üldse eilset päeva lihtsamalt, magasime kaua ja veetsime tükk aega väljas. Isegi meie haigla nefroloog saatis sõnumi, et kus me oleme ja et ta igatseb meid kõiki. Lubasime talle täna talle ja dialüüsitehnik Erolile dialüüsikeskusesse külla minna.
Eile tuli meie neljas Eesti kamraad reisilt tagasi. Nad käisid oma abikaasaga Antalyas rändamas ja sellega tõi ta meile nii palju huvitavaid ideid. Pooleteise nädala pärast plaanime Triinuga teha seljakotitripi Izmirist Antalyasse. Nii põnev, nii palju mõtteid ja kohti mida tahaks näha :D Triin ka ütles, et ei saanud isegi magada öösel, sest oli nii ärevil meie plaanist. Ainuke takistus on matkavarustus, sest siinsed inimesed pole loodusega just sinasõbrad. Mäletan et lastearst rääkis, et talle meeldib looduses olla ja matkata, aga tema on ka ainus, kes sellist asja maininud on. Enamus, keda siin kohanud oleme, on pärit suurematest linnadest ja ei tea isegi, et siin vabas looduses madusid kohata võib.

Kilpkonnagäng

Eile pärast trenni tiigi ääres istudes nägime vees 3-pealist kilpkonnagängi, poolemeetriseid kalu (balõk) ja rästikumõõtu usse ujumas. Loodus on siin küll kirju ja veidi hirmuäratav.
Täna on meil jälle keeletund, eelmisel korral puudusime, sest käisime Isanbulis. Ega sellest ühest korrast nädalas ikka ei piisa, et kohalikku keelt selgeks saada, igapäevaselt praktiseerimine tuleks rohkem kasuks.
Oleme siin viimased 2 nädalat trennis ka käinud ja veidi jõusaalis kätt ja jalgu harjutanud. Tänu sellele on meil oma jõusaalikankad (semud) ka tekkinud, kes meid juba Izmiri kutsusid. Selliseid ekstravagantseid tüüpe on terve ümbruskond täis, teevad meie eilu ka põnevamaks :D

Eesti suvi

Ilmad on siin küll viimase nädala jooksul olnud nagu Eesti suvel. Täna ja eile oli lausa ligi 25 kraadi sooja. Eile kasutasime võimalust ja käisime kohalikus rahvuspargis matkamas. Enne kõndima minekut pidasime väikese pikniku värskes õhus ja mängisime lõõskava päikese käes rahvastepalli. Kui ma kunagi põhikoolis veel käisin, siis kevade saabumisest andis märku veesõdade pidamine koolitundide vahel. Eile oli minu selle aasta esimene veesõda - küll oli mõnus ja värskendav.
Loodus on siin küll imetabane - ühel pool lagedad väljad ja teisel pool kõrged mäed. Saime veidi üles-alla turnida ja Türgi loodust näha. Isegi metsikut kilpkonna nägime.
Täna tahtsime minna päikest võtma - võtsime tekid ja päevitusriided kaasa ja läksime vaikset nurgatagust otsima, et privaatselt päevitada. Matkasime üle rohuvälja ja otsisime õiget kohta, kui järsku Triin jääb seisma ja ütleb, et me paanikasse ei satuks, aga just möödus meist üks suur madu. Me Maarjaga jõudsime sekundi vältel näha üksnes 20 cm pikkust juppi kellegi saba ja pidasime seda sisalikuks. Triin ise ka ussi pead ei näinud, aga nägi ainult osa sellest ning et madu oli käsivarre jämedune. Selline hirm oli ikka nahas, me ei teadnud kust kaudu võime liikuda ja mis siis saab, kui neid madusid veel kuskil on. Kui Eestis on kõige suuremaks roomajaks rästik, kes on ka ikka väga väike roomaja, siis siin on loomadel ka teised mõõtmed.
Suure hirmuga jõudsime õnneks turvaliselt vanale kindlale maanteele ja hingasime kergendatult. Enam me metsikusse loodusesse päevitama ei lähe.

Päike

Õlg

Nii, esimene päike siinmail ka võetud. Või kui täpsem olla, siis ei pidanud ma seda võtmagi, see lihtsalt on nii tugev, et hakkas tunni ajaga külge. Käisime Triinuga staadionil kõndimas (kusjuures samal ajal oli kehalise kasvatuse tund) ja õhtul avastasime, et oi, päike on oma jäljed jätnud.
Aeg on möödunud rahuliku
lt. Laupäeval käisime
piknikul siinsete vahetusüliõpilastega ja mõne kohalikuga ning pühapäev möödus mööda linna tuuritades ja turul käies. Alates laupäevast on ilmad ka nii ilusaks läinud, et võib lausa särgiväel ringi käia.
Mida ilusamaks lähevad ilmad, seda raskem on hommikul tõusta, et praktikale minna. Kuna meie turvalisuse huvides on toa aknaklaasid tumendatud ja aken ainult 10 cm jagu avaneb, ei ole praktiliselt võimalik eristada ööd ja päeva, sest toas on lihtsalt pidevalt nii pime. Hommikuti üritame ilma ennustada, et mida selga panna. Vahel oleme ikka päris puusse pannud, sest läbi meie akna paistab kõik teisiti.
Homme on meil teine türgi keele tund, eks näeb, mida põnevat meile seekord õpetatakse. Enne seda veel saan lõunani lastearsti kabinetis praktikal olla. See on kõigi lemmikkoht, sest arstiks on väga tore neljakümnendates meesterahvas, kes hästi ka inglise keelt oskab. Eelmine kord ta rääkis, kuidas ta nädalavahetusel kalal käis ja näitas pilte palju saaki sai. Pärast iga patsienti ta seletab, mis kellelgi viga on ning see teeb pediaatrias praktikal olemise põnevaks. Mõni osakond on selline, kus inglise keele oskuse protsent on 0. Näiteks kirurgia osakonnas ei rääkinud keegi inglise keelt, tänu sõnaraamatule saime veidi üksteisega suhelda.

Taimetoitlaste paradiis - Yailadas

Tuleval nädalavahetusel läheme mägedesse matkama ning peame seal pikniku. Loodus on siin küll fantastiline - täna õhtusöögilt tulles päike just loojus ja lõheroosal taustal mäed mõjusid nagu looduspilt kalendris. Kui maas vedelev rämps ja plastiktaara välja arvata, on loodus küll imeline, nii palju mitmekülgsem kui meie kodumaa.
Samas vahepeal ikka tunnen igatsust Tallinna, pere ja sõprade järgi. Naljakas, ma ei ole kunagi koduigatsust tundnud, kuigi olen juba pea 7 aastat eemal elanud ja harvem kodus käinud, aga nüüd tunnen tõesti Tallinnast kui linnast puudust. Mõnus ootusärevus on hinges kui mõelda, et ma tulen tagasi kõige ilusamal ajal hiliskevadel.

kolmapäev

Tänase päeva kohale saab kalendris jälle linnukese teha - kogesime esimest korda elus maavärinat. Ilmselt ei olekski sellest kohe aru saanud, kui kohalikud poleks öelnud, et see oli maa värisemine. Lastearst ütles, et see võis olla 3,5 kuni 4 palli tugevusega, mida siin piirkonnas ikka aeg-ajalt esineb. Seda ma näiteks ei teadnud, et maavärinaid võib olla kas horisontaalse või vertikaalse võnkesuunaga, täna oli tegu olnud esimese variandiga. 

Baklava

Samuti said alguse meie kohaliku keele õpingud. Tänaseks teemaks olid numbrid, mis mulle juba siseosakonnas praktikat tehes meelde olid jäänud. Tore oli siiski neid üle korrata ja nii mõnigi uus sõna omandada. 

Ilmad on viimastel päevadel hirmus külmad olnud - eile lausa 4 kraadi ja kõva tuul. Eestist kaasa võetud talveriietele leiab siin ikka piisavalt rakendust. 

Eile oli ka üsna põnev ja maole koormav päev. Käisime meie haigla nefroloogiga kalarestoranis, mis asus umbes 20 km kaugusel Balikesirist. Siinsed söögid on lihtsalt nii head, et isegi kui tegelikult kõht tühi ei ole, ei suuda neile vastu panna. Pärast söömist läksime tema koju ja nautisime seal värsket Baklavad ja jõime ehtsat Türgi kohvi. Uskumatu, kuidas mulle selle joogi maitse algul vastu käis, aga nüüd mekib jumalikult. 

Nädalavahetusel pidime piknikule minema, aga eks näis kuidas siinne ilmataat meile armu annab. 

Türgi võlud

Mäletan, kuidas enne Erasmuseks tulekut olin arvamusel, et no mis eriline koht see Türgi ikka on. Tulin siia mõttega, et kummutada eelarvamused, mis meedia ja mõne inimese näitel tekkinud oli ning õppida rohkem selle maa kultuuri ja elu tundma. Nüüd, kui olen üle kuu aja juba siin olnud, võin julgelt väita, et mulle meeldib Türgi - toit, kliima, inimesed, inimlikkus, lahkus, soojus. Mulle meeldib, et inimesed ei ole nii materialistlikud ning nad ei pea hakkama saamiseks peost suhu elama. See, et siin usu tõttu alkoholi ei tarvitata, rõõmustab mind veelgi enam - siiani pole me näinud tänavatel ühtki purjus inimest, kelletaolisi Eestis kümnete kaupa kohata võib. Türgi pidudel juuakse teed ning naised tantsivad kõhutantsu ja polegi enamat tarvis.

Laupäeval kokkasime ise koos kohalikega õhtusööki - toidud siin on nii head, et võib mao välja venitada. Kahjuks on nad ka üsna kalorirohked - kasutatakse palju nisujahust tehtud asju ja oliiviõli. Meie oma toitudesse väga soola ei lisa, aga kohalikud enne sööma asumist maitsestavad kõik sellega üle. Siinsest maiustusest - Baklavast, mis kujutab endast pähklite ja meega väikest koogikest, võib ka lausa sõltuvusse jääda. Neljapäevastel õhtusöökidel meie haigla nefroloogi juures oleme saanud siiani parimaid Türgi köögi hõrgutisi, mida tahaks ise ka proovida valmistada.
Ilmad on praegu kehvad - õues on külm ja vihma sajab. Teisest küljest on see hea, sest siis ei teki praktikal olles nii suurt kihku lihtsalt õue päikest võtma minna.

Oleme siin käinud kohalikega väljas - niisama kohvi ja teed joomas ja hommikusööki söömas. Populaarne on ka elavat muusikat pakkuvates kohvikutes käimine. Vastupidiselt meie kodumaale seal alkoholi isegi ei ole võimalik osta. Ja muideks, need ei ole mingid vanema sihtgrupi jaoks mõeldud kohad - kõik, keda meie kohtasime, olid kas meie vanused või isegi nooremad. Ka lauamängude mängimine sellistes kohtades on levinud, õppisin ise ka mõne u
ue mängu selgeks.
Kohalikud poisid, keda kohanud oleme, on ka äraütlemata viisakad. Tulevad ukse vastu järgi, suudavad arve nii ära maksta, et ei pane tähelegi ning hiljem saadavad ühikaukseni ära, et veenduda, ega hilisest tulekust mingit pahandust ei tule. Me igatahes oleme väga positiivselt üllatunud.
Täpselt kuu aega veel ja siis on meie praktikatunnid täis. Ja seejärel jääb ainult nautida oma aega siin päikese all. 6. mai on meil juba tagasisõidupiletid ostetud, aga veel on hirmutav mõelda, et peaks tagasi minema. Elu siin on paradiis. 

Esimene kuu Türgis

Türkçe anlamıyorum - põhiline väljend, mida siin olles saame kasutada. Tõlkes tähendab see, et me ei mõista türgi keelt. Kuu ajaga oleme saanud tunda kohalike soojust ja headust, uskumatut külalislahkust ja abivalmidust, saanud maitsta kohalikke hõrgutisi ehtsa Türgi pere ja sõprade keskkonnas ning aimu sellest, mida Islamiusk endast tegelikult kujutab. Viimased 2 nädalat veetsime kirurgiaosakonnas, kus olid opieelsed ja -järgsed patsiendid. Kui ma arvasin, et siseosakonnas oli töötajatel närb inglise keele oskus, siis kirurgias reaalselt ei osanudki keegi peale ühe sidumisõe teisi keeli. Kui arstid meie osakonda väisavad, siis nad ikka tulevad ligi uurima, kes me oleme ja mis siin teeme ning õnneks enamik neist kõnelevad päris korralikku inglise keelt.
Eilne päev oli siinse praktika seni põnevaim päev, sest esimest korda saime operatsioone vaatama minna. Nägime karpaalkanali sündroomi lkvideerimist, vana sõrmeluu murru korrigeerimist ja luu transplantatsiooni osteomüeliidi tõttu. Viimane operatsioon oli eriti põnev, sest see oli ka arstide jaoks uudne protseduur. Luu saagimise ja koe kõrbemise lõhnaga meenusid kõik mälestused esimesest aastast kui Regionaalhaigla morgis lahkamisel käisime. Arstid kohtlevad meid siin nagu noori arste, seletavad kõike ja näitavad nii lähedalt, et saaks peaaegu ise ka käed külge panna.
Üht-teist on siin ikka juhtunud kah - näiteks suutsin ma oma pangakaardi ära blokeerida, sest olin oma pin koodi ära unustanud. Pangast öeldi, et mu kaart ei ole veel blokeeritud kuigi sisestasin koodi 3 korda valesti, täna kui linna läheme üritan veel kas saan sellega maksta, aga väljavaated väga head ei ole.
Eile selgus, et meile korraldatakse siiski vist türgi keele kursused ning selleks läheme täna poole 11ks Balikesiri. Küll oleks tore veidi ikka hakata aru saama mis ümberringi toimub.
Tuleva teisipäeva õhtul ootab meid ees reis Ankarasse - Türgi pealinna. Läheme sinna koos Balikesiri Ülikooli mehhaanikatudengitega. Kuna siin riigis on vahemaad päris pikad, siis sõit kestab ühes suunas 8 tundi. Väga täpset päevakava me ei tea, ainult seda, et läheme mingit hiigelsuurt akvaariumit vaatama ja tutvume vaatamisväärsustega. Usun, et tuleb põnev reis, tuletab mulle Lapimaa reise meelde ning kõiki magamata öid mis veedetud bussiga sõites.
Tunnen, et olen ikka väga laisk olnud - isegi blogi järjepidev pidamine on katsumuseks. Me siin ka juba ootame veel soojemaid ilmu ja vabu päevi, et saaks seiklema minna. Seni sööme balkavad ja muud head-paremat.

II nädal - hulkuvad koerad ja kärnkonnad

See nädal lendas kiiresti - iga argipäev möödus haigla seinte vahel ja pärast seda käisime paar korda Balikesiris tuiamas. Pidime kooli ja ühika jaoks fotosid tegema ning selleks leidsime fotosalongi, kus vuntsidega onu meil kõrvad käskis esile tuua, et pilti teha. Pole vist enne nii naljakaid kõrviku-pilte endast saanud kui sealt.
Siin läksid ilmad ka vahepeal juba õige kevadiseks - saime lausa oma nägusid päevitada. Ühel päeval oli isegi 20 kraadi õues sooja. Kohalike jaoks see vist just eriline mõõdupuu ei ole, kuna ringi käivad nad ikka villaste talvemantlite ja lumesaabastega, samal ajal kui 3 eesti tüdrukut isegi ilma jakita tööle lähevad ja bussipeatuses veel seda esimest päikest püüda üritavad.
Eile käisime meie haigla nefroloogi kodus õhtusöögil. On suur au, kui üks peaarste - professor sind oma koju perega sööma kutsub ning selleks ise ühikasse järgi tuleb. Uskumatu lausa, kui külalislahked ja toredad inimesed siin on, iga korraga paneb rohkem imestama. Nad kinkisid meile oma pere poolt raamatud ja pakkusid imehäid isetehtud sööke. Nad võtavad meid samamoodi nagu oma pereliikmeid ja see tekitab uskumatult hea ja sooja tunde.
Täna toimus ühikas "Suur kolimine" - meie ühiselamu tiib koliti kogu täiega uuemasse tiiba - neljanda korruse asemel elame nüüd esimesel. Eks see üks suur segadus oli kogu oma tavaariga allakorrusele tulla ja siin kõik oma järgi jälle sättida, kolimiseks kasutasime poekäru. Eelmisest toast oli meil fantastiline vaade kaugelasuvatele mägedele ja metsale, aga siit saame tee peal sõitvaid autosid loendada. Siiski on see tuba parem, sest kõigil on rohkem oma ruumi. Enne olid meil voodid kõrvuti, nüüd on kõigil oma töönurgad-lauad ja voodid kõrgel lae kohal. Nii et öösel väga rabeleda ei saa ja õhtuti saab trenni asemel voodi redelist üles ronida.
Rääkisin täna ka just ühe sõbrannaga, kes läks teisele poole Türki Erasmuseks. Tundub et meil on siin elu ikka tõesti paradiis - elame uues ühikas, internet on olemas ja kiire, üüri me ei maksa, haiglas saame tasuta süüa ja rikkalik õhtusöök maksab 65 eurosenti. Lisaks meid tõesti hoitakse ja nunnutatakse ning kutsutakse igale poole söökidele. Elu on lill :)
Nüüd ilmad lähevad ka soojemaks ja varsti saab metsa vahele sala
ja päevitama minna. Türgi keel ka vaikselt tuleb - numbrid on juba selged ja nii mõnigi teine asi ka. Täna õed haiglas küsisid, et palju ma aru saan - 2 nädalat olen iga päev 8 tundi nende keele keskel olnud. Kusjuuures mõnest sõnast ja asjast juba saan aru, eks näeb kuidas asjalood  3 kuu pärast on :)
Meil saab siin ikka täiega nalja, vigurvändad koos. Vahel isegi ei pea midagi ütlema ega tegema, et naeruhoog peale tuleks. Kärnkonnade seas on ka Balikesir populaarne - juba kahel päeval järjest oleme neid kõnniteel ringi luusimas näinud. Ja juttu ei ole sellistest nagu Eestis - need on 3 korda suuremad ja laisemad. Palju hulkuvaid koeri on ka ümbruskonnas - Kaukaasia lambakoerte tüüpi loomad, põlvest kõrgemad. Ja inimesed kohtlevad koeri kui Eestis talvelinde - kõik aktsepteerivad ja toidavad neid.
Haiglas ka on näha türklaste inimlikkus ja hoolivus - keegi ei ole seal ravil üksi, igal patsiendil on üks tugiisik, kes on kogu aeg nende kõrval ning toetab ja aitab lähedast. See on nii erinev meie raviasutustest, kus inimesi kutsutakse haiguste nimedega. Eks igas paigas loomulikult leidub ka erandeid, aga siin domineerib hoolivus ja südamlikkus. Nii tore, et ikka siia sattusin.