Päike

Õlg

Nii, esimene päike siinmail ka võetud. Või kui täpsem olla, siis ei pidanud ma seda võtmagi, see lihtsalt on nii tugev, et hakkas tunni ajaga külge. Käisime Triinuga staadionil kõndimas (kusjuures samal ajal oli kehalise kasvatuse tund) ja õhtul avastasime, et oi, päike on oma jäljed jätnud.
Aeg on möödunud rahuliku
lt. Laupäeval käisime
piknikul siinsete vahetusüliõpilastega ja mõne kohalikuga ning pühapäev möödus mööda linna tuuritades ja turul käies. Alates laupäevast on ilmad ka nii ilusaks läinud, et võib lausa särgiväel ringi käia.
Mida ilusamaks lähevad ilmad, seda raskem on hommikul tõusta, et praktikale minna. Kuna meie turvalisuse huvides on toa aknaklaasid tumendatud ja aken ainult 10 cm jagu avaneb, ei ole praktiliselt võimalik eristada ööd ja päeva, sest toas on lihtsalt pidevalt nii pime. Hommikuti üritame ilma ennustada, et mida selga panna. Vahel oleme ikka päris puusse pannud, sest läbi meie akna paistab kõik teisiti.
Homme on meil teine türgi keele tund, eks näeb, mida põnevat meile seekord õpetatakse. Enne seda veel saan lõunani lastearsti kabinetis praktikal olla. See on kõigi lemmikkoht, sest arstiks on väga tore neljakümnendates meesterahvas, kes hästi ka inglise keelt oskab. Eelmine kord ta rääkis, kuidas ta nädalavahetusel kalal käis ja näitas pilte palju saaki sai. Pärast iga patsienti ta seletab, mis kellelgi viga on ning see teeb pediaatrias praktikal olemise põnevaks. Mõni osakond on selline, kus inglise keele oskuse protsent on 0. Näiteks kirurgia osakonnas ei rääkinud keegi inglise keelt, tänu sõnaraamatule saime veidi üksteisega suhelda.

Taimetoitlaste paradiis - Yailadas

Tuleval nädalavahetusel läheme mägedesse matkama ning peame seal pikniku. Loodus on siin küll fantastiline - täna õhtusöögilt tulles päike just loojus ja lõheroosal taustal mäed mõjusid nagu looduspilt kalendris. Kui maas vedelev rämps ja plastiktaara välja arvata, on loodus küll imeline, nii palju mitmekülgsem kui meie kodumaa.
Samas vahepeal ikka tunnen igatsust Tallinna, pere ja sõprade järgi. Naljakas, ma ei ole kunagi koduigatsust tundnud, kuigi olen juba pea 7 aastat eemal elanud ja harvem kodus käinud, aga nüüd tunnen tõesti Tallinnast kui linnast puudust. Mõnus ootusärevus on hinges kui mõelda, et ma tulen tagasi kõige ilusamal ajal hiliskevadel.