Eesti suvi

Ilmad on siin küll viimase nädala jooksul olnud nagu Eesti suvel. Täna ja eile oli lausa ligi 25 kraadi sooja. Eile kasutasime võimalust ja käisime kohalikus rahvuspargis matkamas. Enne kõndima minekut pidasime väikese pikniku värskes õhus ja mängisime lõõskava päikese käes rahvastepalli. Kui ma kunagi põhikoolis veel käisin, siis kevade saabumisest andis märku veesõdade pidamine koolitundide vahel. Eile oli minu selle aasta esimene veesõda - küll oli mõnus ja värskendav.
Loodus on siin küll imetabane - ühel pool lagedad väljad ja teisel pool kõrged mäed. Saime veidi üles-alla turnida ja Türgi loodust näha. Isegi metsikut kilpkonna nägime.
Täna tahtsime minna päikest võtma - võtsime tekid ja päevitusriided kaasa ja läksime vaikset nurgatagust otsima, et privaatselt päevitada. Matkasime üle rohuvälja ja otsisime õiget kohta, kui järsku Triin jääb seisma ja ütleb, et me paanikasse ei satuks, aga just möödus meist üks suur madu. Me Maarjaga jõudsime sekundi vältel näha üksnes 20 cm pikkust juppi kellegi saba ja pidasime seda sisalikuks. Triin ise ka ussi pead ei näinud, aga nägi ainult osa sellest ning et madu oli käsivarre jämedune. Selline hirm oli ikka nahas, me ei teadnud kust kaudu võime liikuda ja mis siis saab, kui neid madusid veel kuskil on. Kui Eestis on kõige suuremaks roomajaks rästik, kes on ka ikka väga väike roomaja, siis siin on loomadel ka teised mõõtmed.
Suure hirmuga jõudsime õnneks turvaliselt vanale kindlale maanteele ja hingasime kergendatult. Enam me metsikusse loodusesse päevitama ei lähe.

Päike

Õlg

Nii, esimene päike siinmail ka võetud. Või kui täpsem olla, siis ei pidanud ma seda võtmagi, see lihtsalt on nii tugev, et hakkas tunni ajaga külge. Käisime Triinuga staadionil kõndimas (kusjuures samal ajal oli kehalise kasvatuse tund) ja õhtul avastasime, et oi, päike on oma jäljed jätnud.
Aeg on möödunud rahuliku
lt. Laupäeval käisime
piknikul siinsete vahetusüliõpilastega ja mõne kohalikuga ning pühapäev möödus mööda linna tuuritades ja turul käies. Alates laupäevast on ilmad ka nii ilusaks läinud, et võib lausa särgiväel ringi käia.
Mida ilusamaks lähevad ilmad, seda raskem on hommikul tõusta, et praktikale minna. Kuna meie turvalisuse huvides on toa aknaklaasid tumendatud ja aken ainult 10 cm jagu avaneb, ei ole praktiliselt võimalik eristada ööd ja päeva, sest toas on lihtsalt pidevalt nii pime. Hommikuti üritame ilma ennustada, et mida selga panna. Vahel oleme ikka päris puusse pannud, sest läbi meie akna paistab kõik teisiti.
Homme on meil teine türgi keele tund, eks näeb, mida põnevat meile seekord õpetatakse. Enne seda veel saan lõunani lastearsti kabinetis praktikal olla. See on kõigi lemmikkoht, sest arstiks on väga tore neljakümnendates meesterahvas, kes hästi ka inglise keelt oskab. Eelmine kord ta rääkis, kuidas ta nädalavahetusel kalal käis ja näitas pilte palju saaki sai. Pärast iga patsienti ta seletab, mis kellelgi viga on ning see teeb pediaatrias praktikal olemise põnevaks. Mõni osakond on selline, kus inglise keele oskuse protsent on 0. Näiteks kirurgia osakonnas ei rääkinud keegi inglise keelt, tänu sõnaraamatule saime veidi üksteisega suhelda.

Taimetoitlaste paradiis - Yailadas

Tuleval nädalavahetusel läheme mägedesse matkama ning peame seal pikniku. Loodus on siin küll fantastiline - täna õhtusöögilt tulles päike just loojus ja lõheroosal taustal mäed mõjusid nagu looduspilt kalendris. Kui maas vedelev rämps ja plastiktaara välja arvata, on loodus küll imeline, nii palju mitmekülgsem kui meie kodumaa.
Samas vahepeal ikka tunnen igatsust Tallinna, pere ja sõprade järgi. Naljakas, ma ei ole kunagi koduigatsust tundnud, kuigi olen juba pea 7 aastat eemal elanud ja harvem kodus käinud, aga nüüd tunnen tõesti Tallinnast kui linnast puudust. Mõnus ootusärevus on hinges kui mõelda, et ma tulen tagasi kõige ilusamal ajal hiliskevadel.

kolmapäev

Tänase päeva kohale saab kalendris jälle linnukese teha - kogesime esimest korda elus maavärinat. Ilmselt ei olekski sellest kohe aru saanud, kui kohalikud poleks öelnud, et see oli maa värisemine. Lastearst ütles, et see võis olla 3,5 kuni 4 palli tugevusega, mida siin piirkonnas ikka aeg-ajalt esineb. Seda ma näiteks ei teadnud, et maavärinaid võib olla kas horisontaalse või vertikaalse võnkesuunaga, täna oli tegu olnud esimese variandiga. 

Baklava

Samuti said alguse meie kohaliku keele õpingud. Tänaseks teemaks olid numbrid, mis mulle juba siseosakonnas praktikat tehes meelde olid jäänud. Tore oli siiski neid üle korrata ja nii mõnigi uus sõna omandada. 

Ilmad on viimastel päevadel hirmus külmad olnud - eile lausa 4 kraadi ja kõva tuul. Eestist kaasa võetud talveriietele leiab siin ikka piisavalt rakendust. 

Eile oli ka üsna põnev ja maole koormav päev. Käisime meie haigla nefroloogiga kalarestoranis, mis asus umbes 20 km kaugusel Balikesirist. Siinsed söögid on lihtsalt nii head, et isegi kui tegelikult kõht tühi ei ole, ei suuda neile vastu panna. Pärast söömist läksime tema koju ja nautisime seal värsket Baklavad ja jõime ehtsat Türgi kohvi. Uskumatu, kuidas mulle selle joogi maitse algul vastu käis, aga nüüd mekib jumalikult. 

Nädalavahetusel pidime piknikule minema, aga eks näis kuidas siinne ilmataat meile armu annab. 

Türgi võlud

Mäletan, kuidas enne Erasmuseks tulekut olin arvamusel, et no mis eriline koht see Türgi ikka on. Tulin siia mõttega, et kummutada eelarvamused, mis meedia ja mõne inimese näitel tekkinud oli ning õppida rohkem selle maa kultuuri ja elu tundma. Nüüd, kui olen üle kuu aja juba siin olnud, võin julgelt väita, et mulle meeldib Türgi - toit, kliima, inimesed, inimlikkus, lahkus, soojus. Mulle meeldib, et inimesed ei ole nii materialistlikud ning nad ei pea hakkama saamiseks peost suhu elama. See, et siin usu tõttu alkoholi ei tarvitata, rõõmustab mind veelgi enam - siiani pole me näinud tänavatel ühtki purjus inimest, kelletaolisi Eestis kümnete kaupa kohata võib. Türgi pidudel juuakse teed ning naised tantsivad kõhutantsu ja polegi enamat tarvis.

Laupäeval kokkasime ise koos kohalikega õhtusööki - toidud siin on nii head, et võib mao välja venitada. Kahjuks on nad ka üsna kalorirohked - kasutatakse palju nisujahust tehtud asju ja oliiviõli. Meie oma toitudesse väga soola ei lisa, aga kohalikud enne sööma asumist maitsestavad kõik sellega üle. Siinsest maiustusest - Baklavast, mis kujutab endast pähklite ja meega väikest koogikest, võib ka lausa sõltuvusse jääda. Neljapäevastel õhtusöökidel meie haigla nefroloogi juures oleme saanud siiani parimaid Türgi köögi hõrgutisi, mida tahaks ise ka proovida valmistada.
Ilmad on praegu kehvad - õues on külm ja vihma sajab. Teisest küljest on see hea, sest siis ei teki praktikal olles nii suurt kihku lihtsalt õue päikest võtma minna.

Oleme siin käinud kohalikega väljas - niisama kohvi ja teed joomas ja hommikusööki söömas. Populaarne on ka elavat muusikat pakkuvates kohvikutes käimine. Vastupidiselt meie kodumaale seal alkoholi isegi ei ole võimalik osta. Ja muideks, need ei ole mingid vanema sihtgrupi jaoks mõeldud kohad - kõik, keda meie kohtasime, olid kas meie vanused või isegi nooremad. Ka lauamängude mängimine sellistes kohtades on levinud, õppisin ise ka mõne u
ue mängu selgeks.
Kohalikud poisid, keda kohanud oleme, on ka äraütlemata viisakad. Tulevad ukse vastu järgi, suudavad arve nii ära maksta, et ei pane tähelegi ning hiljem saadavad ühikaukseni ära, et veenduda, ega hilisest tulekust mingit pahandust ei tule. Me igatahes oleme väga positiivselt üllatunud.
Täpselt kuu aega veel ja siis on meie praktikatunnid täis. Ja seejärel jääb ainult nautida oma aega siin päikese all. 6. mai on meil juba tagasisõidupiletid ostetud, aga veel on hirmutav mõelda, et peaks tagasi minema. Elu siin on paradiis.