Esimene kuu Türgis

Türkçe anlamıyorum - põhiline väljend, mida siin olles saame kasutada. Tõlkes tähendab see, et me ei mõista türgi keelt. Kuu ajaga oleme saanud tunda kohalike soojust ja headust, uskumatut külalislahkust ja abivalmidust, saanud maitsta kohalikke hõrgutisi ehtsa Türgi pere ja sõprade keskkonnas ning aimu sellest, mida Islamiusk endast tegelikult kujutab. Viimased 2 nädalat veetsime kirurgiaosakonnas, kus olid opieelsed ja -järgsed patsiendid. Kui ma arvasin, et siseosakonnas oli töötajatel närb inglise keele oskus, siis kirurgias reaalselt ei osanudki keegi peale ühe sidumisõe teisi keeli. Kui arstid meie osakonda väisavad, siis nad ikka tulevad ligi uurima, kes me oleme ja mis siin teeme ning õnneks enamik neist kõnelevad päris korralikku inglise keelt.
Eilne päev oli siinse praktika seni põnevaim päev, sest esimest korda saime operatsioone vaatama minna. Nägime karpaalkanali sündroomi lkvideerimist, vana sõrmeluu murru korrigeerimist ja luu transplantatsiooni osteomüeliidi tõttu. Viimane operatsioon oli eriti põnev, sest see oli ka arstide jaoks uudne protseduur. Luu saagimise ja koe kõrbemise lõhnaga meenusid kõik mälestused esimesest aastast kui Regionaalhaigla morgis lahkamisel käisime. Arstid kohtlevad meid siin nagu noori arste, seletavad kõike ja näitavad nii lähedalt, et saaks peaaegu ise ka käed külge panna.
Üht-teist on siin ikka juhtunud kah - näiteks suutsin ma oma pangakaardi ära blokeerida, sest olin oma pin koodi ära unustanud. Pangast öeldi, et mu kaart ei ole veel blokeeritud kuigi sisestasin koodi 3 korda valesti, täna kui linna läheme üritan veel kas saan sellega maksta, aga väljavaated väga head ei ole.
Eile selgus, et meile korraldatakse siiski vist türgi keele kursused ning selleks läheme täna poole 11ks Balikesiri. Küll oleks tore veidi ikka hakata aru saama mis ümberringi toimub.
Tuleva teisipäeva õhtul ootab meid ees reis Ankarasse - Türgi pealinna. Läheme sinna koos Balikesiri Ülikooli mehhaanikatudengitega. Kuna siin riigis on vahemaad päris pikad, siis sõit kestab ühes suunas 8 tundi. Väga täpset päevakava me ei tea, ainult seda, et läheme mingit hiigelsuurt akvaariumit vaatama ja tutvume vaatamisväärsustega. Usun, et tuleb põnev reis, tuletab mulle Lapimaa reise meelde ning kõiki magamata öid mis veedetud bussiga sõites.
Tunnen, et olen ikka väga laisk olnud - isegi blogi järjepidev pidamine on katsumuseks. Me siin ka juba ootame veel soojemaid ilmu ja vabu päevi, et saaks seiklema minna. Seni sööme balkavad ja muud head-paremat.

II nädal - hulkuvad koerad ja kärnkonnad

See nädal lendas kiiresti - iga argipäev möödus haigla seinte vahel ja pärast seda käisime paar korda Balikesiris tuiamas. Pidime kooli ja ühika jaoks fotosid tegema ning selleks leidsime fotosalongi, kus vuntsidega onu meil kõrvad käskis esile tuua, et pilti teha. Pole vist enne nii naljakaid kõrviku-pilte endast saanud kui sealt.
Siin läksid ilmad ka vahepeal juba õige kevadiseks - saime lausa oma nägusid päevitada. Ühel päeval oli isegi 20 kraadi õues sooja. Kohalike jaoks see vist just eriline mõõdupuu ei ole, kuna ringi käivad nad ikka villaste talvemantlite ja lumesaabastega, samal ajal kui 3 eesti tüdrukut isegi ilma jakita tööle lähevad ja bussipeatuses veel seda esimest päikest püüda üritavad.
Eile käisime meie haigla nefroloogi kodus õhtusöögil. On suur au, kui üks peaarste - professor sind oma koju perega sööma kutsub ning selleks ise ühikasse järgi tuleb. Uskumatu lausa, kui külalislahked ja toredad inimesed siin on, iga korraga paneb rohkem imestama. Nad kinkisid meile oma pere poolt raamatud ja pakkusid imehäid isetehtud sööke. Nad võtavad meid samamoodi nagu oma pereliikmeid ja see tekitab uskumatult hea ja sooja tunde.
Täna toimus ühikas "Suur kolimine" - meie ühiselamu tiib koliti kogu täiega uuemasse tiiba - neljanda korruse asemel elame nüüd esimesel. Eks see üks suur segadus oli kogu oma tavaariga allakorrusele tulla ja siin kõik oma järgi jälle sättida, kolimiseks kasutasime poekäru. Eelmisest toast oli meil fantastiline vaade kaugelasuvatele mägedele ja metsale, aga siit saame tee peal sõitvaid autosid loendada. Siiski on see tuba parem, sest kõigil on rohkem oma ruumi. Enne olid meil voodid kõrvuti, nüüd on kõigil oma töönurgad-lauad ja voodid kõrgel lae kohal. Nii et öösel väga rabeleda ei saa ja õhtuti saab trenni asemel voodi redelist üles ronida.
Rääkisin täna ka just ühe sõbrannaga, kes läks teisele poole Türki Erasmuseks. Tundub et meil on siin elu ikka tõesti paradiis - elame uues ühikas, internet on olemas ja kiire, üüri me ei maksa, haiglas saame tasuta süüa ja rikkalik õhtusöök maksab 65 eurosenti. Lisaks meid tõesti hoitakse ja nunnutatakse ning kutsutakse igale poole söökidele. Elu on lill :)
Nüüd ilmad lähevad ka soojemaks ja varsti saab metsa vahele sala
ja päevitama minna. Türgi keel ka vaikselt tuleb - numbrid on juba selged ja nii mõnigi teine asi ka. Täna õed haiglas küsisid, et palju ma aru saan - 2 nädalat olen iga päev 8 tundi nende keele keskel olnud. Kusjuuures mõnest sõnast ja asjast juba saan aru, eks näeb kuidas asjalood  3 kuu pärast on :)
Meil saab siin ikka täiega nalja, vigurvändad koos. Vahel isegi ei pea midagi ütlema ega tegema, et naeruhoog peale tuleks. Kärnkonnade seas on ka Balikesir populaarne - juba kahel päeval järjest oleme neid kõnniteel ringi luusimas näinud. Ja juttu ei ole sellistest nagu Eestis - need on 3 korda suuremad ja laisemad. Palju hulkuvaid koeri on ka ümbruskonnas - Kaukaasia lambakoerte tüüpi loomad, põlvest kõrgemad. Ja inimesed kohtlevad koeri kui Eestis talvelinde - kõik aktsepteerivad ja toidavad neid.
Haiglas ka on näha türklaste inimlikkus ja hoolivus - keegi ei ole seal ravil üksi, igal patsiendil on üks tugiisik, kes on kogu aeg nende kõrval ning toetab ja aitab lähedast. See on nii erinev meie raviasutustest, kus inimesi kutsutakse haiguste nimedega. Eks igas paigas loomulikult leidub ka erandeid, aga siin domineerib hoolivus ja südamlikkus. Nii tore, et ikka siia sattusin.

Susurluk

Täna oli siin Balikesiris nii kevadine ilm - soe mõnus tuul puhus ja päike paistis. Kui hommikul üles tõusime, mehkeldasid töömehed meie akna taga kunstmuruga - hallist ehitusplatsist sai üle öö roheline muruplats. Käisime täna meie koordinaatori ja tema sõbraga Susurlukis - tegime ostlemispäeva ning ekslesime erinevates outletides. Siin võib end tõesti lolliks shopata - kõik on lihtsalt nii odav ja ilus. Enne kui dincheri ja tema sõbraga kokku saime, avastasime, et busside lõpppeatuses on turg, kus on meeletu valik puuvilju, riideid, ehteid ja isegi papagoisid. Üks onu oli linnu- ja loomapuurid vahvalt seadnud oma rolleri peale ja ajas seal äri. Erinevad poolvääriskivid on ka Türgis hinnas nagu näha - nii Istanbulis kui Balikesiris võib neid igalt poolt leida. Et me oma kauplemisoskust ei minetaks, harjutasime seda ka oma ajutises kodulinnas. Asjad on siin muidugi palju odavamad kui suurlinnades, nii et isegi hinda odavamaks kaubelda tundub vahel liig.
Söökidest rääkides - Balikesiri kant on taimetoitlaste paradiis. Nad söövad ube ja läätsi igal moel, spinatit jogurtiga või ilma, viinamarjalehtedesse keeratud riisi, tomatitoite, ühepajaroogi, kapsast ja salatit ja veel kõike muud värsket. Kuna ma olen siin kahe taimetoitlasega, siis on ka minu menüü taimsete asjade poolest rikastunud. Mis viga siin kõike värsket süüa, kui näiteks aplesini kilo maksab 1 liiri - eurodesse arvestatuna veidi üle 30 sendi.
 Eile käisime kahe arstitudengi Batu ja Serhatiga väljas - jõime Sarhup´it, mis on piima ja mingi orhideega valmistatud kuum jook, mis maitseb nagu kuum puding. Tee joomine on Türgis ka üsna populaarne - igal pool näed inimesi ringi uitamas vaasikujuliste teetasside või kohviga. Enamasti ikka juuakse musta teed, aga valida saab ka mõnusalt hapuka õunatee ja igast sorti roheliste teede vahel. Ja kui need ära tüütavad, siis ka õigesti tehtud Türgi kohv võib olla tõeline nauding ning kui sinna ka arvestada meeldivate inimeste seltskond, polegi elult muud tahta.

Esimene nädal Balikesiris hakkab läbi saama. Mina veetsin 4 päeva sisehaiguste osakonnas ja teised olid günekoloogia polikliinikus kus ultrahelisid tehti. Kui Eestis läksime praktikale tüdimuse ja kerge (mõnel juhul tugeva) vastupanuga, siis siin on kõik teisiti. Inimesed on nii soojad ja toredad, et ma kohe rõõmuga ootan hommikut, et uuesti neid näha. Kuigi ega me midagi väga praktikal teha ei saa, meie osakonnas lihtsalt ei toimu midagi, kõik on kroo

nilised haiged, kes lihtsalt jälgimisel. Kõige ekstreemsem asi, mis ma siiani näinud olen, on Botoxi süstimine silmalau sisse, et näonärvi tõmblusi kupeerida. Ülejäänud asjad on samad, mis igal pool – vere võtmine, kanüleerimine, veresuhkru mõõtmine jne. Mõned harjumused on meie jaoks veidi üllatavad ka – verevõtmisi ja suhkru mõõtmisi tehakse ilma kinnasteta, kuigi nad selle ajal otseselt puutuvad verega kokku. Asju nad väga ei desinfitseeri, kõik on omad. Väga positiivne üllatus oli arstide, personali ja patsientide omavaheline suhtlus. Arstid on patsientidega nii sõbralikud, et palatisse minnes nad vahel isegi kallistavad neid ning loovad sõbraliku ja avatud õhkkonna. Meie osakonnas käib iga päev nefroloog, kes räägib inglise keelt ning mulle patsientide kohta asju seletab. Neljapäeval vedas ta mind oma loengule, kus ta rääkis patsientidele kui tähtis on tervislik eluviis ja toitumine neeruhaiguste puhul. Õpetasin õdedele inglise keelt ja nemad õpetasid mulle türgi keelt, vaikselt hakkan juba mõnest üksikust sõnast ka aru saama.

Nii naljakas ikka kuidas info liigub, isegi haiglas sööklajärjekorras olles kuuled kuidas keegid tundmatud selja taga sosistavad „Erasmus, Estonia” ja muid sõnu.  Meil osakonnas on üks Türgi onu, kes tahab eesti keelt õppida ja hommikuti ütleb mulle juba „Tere hommikust”. Üks õde kutsus mind juba pühapäeva hommikul oma pere ja sõpradega hommikusöögile, peab endale ikka türgi telefoninumbri tegema.

Täna õhtul pidime kohalikega välja minema tüüpilisi Türgi jooke proovima ja homme ilmselt läheme kuskile kaubanduskeskusesse.  

Inimesed on ikka nii uskumatult toredad siin, ilm on ilus, loodus fantastiline.  Pole ime, et kõik inimesed nii soojad ja õnnelikud on :) 

Rida viltuvedamisi ja uskumatu abivalmidus - jõudmine Balikesiri

 Sultan Ahmeti mošees kaeti jalad rätiga

Laupäeval veetsime oma viimase päeva Türgi suurimas linnas Istanbulis. Külastasime ühte kuulsaimat kirikut - Hagia Sophiat ja nautisime viimaseid hetki selles mitmepalgelises kontraste täis linnas. 

Laupäeva õhtul just heietasime, et kõik siiani nii hästi läinud... ja siis saabus pühapäeva hommik. Kõik algas sellega, et keegi meist ei saanud öösel hästi magada. Kuna äratus oli väga vara - kella 5 ajal, siis jäi ööuni nii või teisiti lühikeseks. Pakkisime oma kompsud kokku ja vedasime trepist alla, et takso peale minna ning jõudsime kenasti sadamasse juba 6.20, kuigi praam ise pidi alles kell 7 minema. Vahepeal hakkas mu kotis suur veepudel põhjast lekkima ja kõik asjad ligunesid läbi.  Järsku selgus, et Balikesiri sel hommikul laeva ei lähegi halva ilma tõttu ning järgmine väljuks alles õhtul kell 19.00. Meil oli võimalus kas 12 tundi järgmist praami oodata, mille väljumine oli ka kahtluse all, või reisida Istanbuli bussijaama ja sealt buss võtta. Taksojuht viis meid kenasti bussijaama ning lausa õige kassa juurde. See oli mu elus esimene kord sõita taksoga linnas 140 km/h. Pileteid ostes selgus, et buss Balikesiri oli välja müüdud, aga meil oli veel võimalus minna lähimasse suurde linna Bursasse, kust edasi mõni buss võtta. Mis meil ikka üle jäi, läksimegi oma kompsudega selle bussi peale ja saime kohad lausa esireas. Buss ise oli väga ilus ja korralik, meenutas LuxExpressi - igal reisijal oli oma ekraanike kust telekat vaadata ja poole reisi pealt käis kelner meile sööki ja teed/kohvi serveerimas. Ilm oli ka suurepärane - päike paistis nii soojalt, et kevade tunne tekkis. Bussijuht, ise oli ka parasjagu kelmikas - viskas nalja türgi keeles, kuigi meie sellest midagi aru ei saanud. Ainult seda saime teada, et ta on matemaatikaõpetaja - hobikorras. Vahepeal läks mul saabas katki, peaaegu terve tald tuli küljest ära, teised ja ma ise said muidugi kõvasti naerda. Kui Bursasse jõudsime, hakkas meie sõber bussijuht meile kohe edasiresis organiseeerima. Tormas siia-sinna, vahepeal meile kaasa kutsumiseks lehvitades. Esimeselt firmalt sai ta vastuse et kõik kohad Balikesiri on välja müüdud, 5 minutit hiljem hankis ta meile kuidagi piletid 2 tundi hilisemale reisile. See on ikka sõnatukstegev kui abivalmid on Türgi inimesed - meile kui täiesti võõrastele sellist vaeva ja aega kulutada, uskumatu. Bursa bussijaamas saime endale jälle sõpru juurde, vahepeal tekib inimvaatamisväärsuse tunne - kõik tulevad uudistama ja uurima, kust me päris oleme ja miks just Balikesiri läheme. Keegi inglise keelt ei räägi, aga suhelda tahavad sellest hoolimata. Saime tuttavaks ühe kohaliku onu ja tema tütrega, kellele Eesti kommi andsime. Vastutasuks pidi Maarja tema tütrele patsi punuma, või sai lahke loa seda teha, oleneb millisest vaatevinklist vaadata. Peatselt oli käes aeg bussi peale minna ning selgus, et olimegi saanud viimased kohad. Türgis vist on kombeks võtta inimesi ka siis bussile, kui kohad on täis. Nii ka sel korral - 4 inimest istus sinna kuhu mahtus, üks lausa peaaegu minu jalgade peal maas koridoris.  Õnneks oli personal selleks ette vamistunud ning jagas lahkelt patju, millega istumisalust inimväärsemaks muuta. Bussisõit möödus toredalt, üks abivalmis mees helistas oma telefonilt meie koordinaatorile ja ütles mis kell ja kus me maha läheme. Hiljem muidugi selgus, et buss ei sõitnudki Balikesiri linna sisse, vaid lasi meid kiirteel maha. Sama abivalmis mees helistas uuesti koordinaatorile et seletada, kus me oleme ning oleks ise peaaegu selle tõttu bussist maha jäänud. Õnneks on Türgi bussijuhid nii tähelepanelikud, et märkavad kohe kui keegi kiirteel neile järele üritab joosta. 

Takso abil jõudsime Balikesiri bussipeatusesse ja sõbralik taksojuht tundis kohe muret kas me ikka oskame ise kuhugi minna ja mis meist edasi saab. Lasime tal oma koordinaatorile helistada ja tänu talle leiti meid lõpuks ka üles. Hiljem ühikasse sõites nägime teda veel mööda sõitmas ja muigamas. 

Kuna me ei ole esimesed, kes meie koolist või kursuselt Balikesiri praktikale on tulnud, olime valmistunud erinevateks üllatusteks - näiteks selleks, et ühikas just kõige esteetilisem välja ei pruugi näha. Suur oli meie imestus, kui saabusime euroremonditud hotelli tüüpi hoonesse, kus kõikjal olid turvamehed-naised, kes meid soojalt vastu võtsid. Enne kohalejõudmist oli meie koordinaator just öelnud, et me ei ole samas ühikas, kus Kärt eelmisel aastal oli ning kuna see asub linna keskusest kaugel, ei ole see väga hea koht. Ilmselt sellepärast olime eriti üllatunud kui oma tulevast elukohta nägime. meil on ilus uus tuba, mugavad voodid, oma duširuum, külmik, telekas, isegi šeifid kõigile. Tubade koristamise pärast muretsema ei pea, sest siin käib selleks eraldi inimene. Süüa saame teha ühises köögis ja selle kõrval ka oma pesu pesta. Interneti saamisega oli meil üsna palju tegemist, kuna keegi ei saa inglise keelest aru. Meie ja administratsiooni vaheliseks kommunikatsiooniks kutsuti kohale üks ühikaelanik kes inglise keelt rääkis, vaeseke jooksis üles-alla nii meie kui Poola tüdrukute pärast, kes ka siin oma Erasmust teevad. Täna õhtuks saime omale interneti kasutajad ja koodid ning siiani pole ühtegi halba sõna öelda. 

Balikesiri bussijaam

Päeva ajal käisime koolis, kohtusime rahvusvaheliste suhete osakonna töötajate ja rektoriga ning pärast seda tehti meile ring peale haiglas kuhu praktikale asume. Tuli välja, et 2 nädala pärast kolib vana haigla suurde uude hoonesse, nii et sattusime huvitaval ajal siia. Õed ja kogu personal võttis meid väga soojalt vastu, kirurgia osakonna juhataja tuli enne operatsioonile minekut meid tervitama. Tundub, et kehakeeles saame küll siin viibides vähemalt B1-B2 tasemele. 

Ilmast rääkides, siis siin on nagu Eestis aprillis - päike tõuseb varakult ja on nii soe, et varsti tulevad teteretähnid välja. Loodus on imeilus, meie aknast paistavad mäed ja kogu ülikoolilinnak on neist ümbritsetud. Muljeid on nii palju, et ei jaksa kõiki üles märkida, praegu olen nii positiivselt üllatunud ja ootan põnevusega homset praktikat.