Esimene kuu Türgis

Türkçe anlamıyorum - põhiline väljend, mida siin olles saame kasutada. Tõlkes tähendab see, et me ei mõista türgi keelt. Kuu ajaga oleme saanud tunda kohalike soojust ja headust, uskumatut külalislahkust ja abivalmidust, saanud maitsta kohalikke hõrgutisi ehtsa Türgi pere ja sõprade keskkonnas ning aimu sellest, mida Islamiusk endast tegelikult kujutab. Viimased 2 nädalat veetsime kirurgiaosakonnas, kus olid opieelsed ja -järgsed patsiendid. Kui ma arvasin, et siseosakonnas oli töötajatel närb inglise keele oskus, siis kirurgias reaalselt ei osanudki keegi peale ühe sidumisõe teisi keeli. Kui arstid meie osakonda väisavad, siis nad ikka tulevad ligi uurima, kes me oleme ja mis siin teeme ning õnneks enamik neist kõnelevad päris korralikku inglise keelt.
Eilne päev oli siinse praktika seni põnevaim päev, sest esimest korda saime operatsioone vaatama minna. Nägime karpaalkanali sündroomi lkvideerimist, vana sõrmeluu murru korrigeerimist ja luu transplantatsiooni osteomüeliidi tõttu. Viimane operatsioon oli eriti põnev, sest see oli ka arstide jaoks uudne protseduur. Luu saagimise ja koe kõrbemise lõhnaga meenusid kõik mälestused esimesest aastast kui Regionaalhaigla morgis lahkamisel käisime. Arstid kohtlevad meid siin nagu noori arste, seletavad kõike ja näitavad nii lähedalt, et saaks peaaegu ise ka käed külge panna.
Üht-teist on siin ikka juhtunud kah - näiteks suutsin ma oma pangakaardi ära blokeerida, sest olin oma pin koodi ära unustanud. Pangast öeldi, et mu kaart ei ole veel blokeeritud kuigi sisestasin koodi 3 korda valesti, täna kui linna läheme üritan veel kas saan sellega maksta, aga väljavaated väga head ei ole.
Eile selgus, et meile korraldatakse siiski vist türgi keele kursused ning selleks läheme täna poole 11ks Balikesiri. Küll oleks tore veidi ikka hakata aru saama mis ümberringi toimub.
Tuleva teisipäeva õhtul ootab meid ees reis Ankarasse - Türgi pealinna. Läheme sinna koos Balikesiri Ülikooli mehhaanikatudengitega. Kuna siin riigis on vahemaad päris pikad, siis sõit kestab ühes suunas 8 tundi. Väga täpset päevakava me ei tea, ainult seda, et läheme mingit hiigelsuurt akvaariumit vaatama ja tutvume vaatamisväärsustega. Usun, et tuleb põnev reis, tuletab mulle Lapimaa reise meelde ning kõiki magamata öid mis veedetud bussiga sõites.
Tunnen, et olen ikka väga laisk olnud - isegi blogi järjepidev pidamine on katsumuseks. Me siin ka juba ootame veel soojemaid ilmu ja vabu päevi, et saaks seiklema minna. Seni sööme balkavad ja muud head-paremat.