II nädal - hulkuvad koerad ja kärnkonnad

See nädal lendas kiiresti - iga argipäev möödus haigla seinte vahel ja pärast seda käisime paar korda Balikesiris tuiamas. Pidime kooli ja ühika jaoks fotosid tegema ning selleks leidsime fotosalongi, kus vuntsidega onu meil kõrvad käskis esile tuua, et pilti teha. Pole vist enne nii naljakaid kõrviku-pilte endast saanud kui sealt.
Siin läksid ilmad ka vahepeal juba õige kevadiseks - saime lausa oma nägusid päevitada. Ühel päeval oli isegi 20 kraadi õues sooja. Kohalike jaoks see vist just eriline mõõdupuu ei ole, kuna ringi käivad nad ikka villaste talvemantlite ja lumesaabastega, samal ajal kui 3 eesti tüdrukut isegi ilma jakita tööle lähevad ja bussipeatuses veel seda esimest päikest püüda üritavad.
Eile käisime meie haigla nefroloogi kodus õhtusöögil. On suur au, kui üks peaarste - professor sind oma koju perega sööma kutsub ning selleks ise ühikasse järgi tuleb. Uskumatu lausa, kui külalislahked ja toredad inimesed siin on, iga korraga paneb rohkem imestama. Nad kinkisid meile oma pere poolt raamatud ja pakkusid imehäid isetehtud sööke. Nad võtavad meid samamoodi nagu oma pereliikmeid ja see tekitab uskumatult hea ja sooja tunde.
Täna toimus ühikas "Suur kolimine" - meie ühiselamu tiib koliti kogu täiega uuemasse tiiba - neljanda korruse asemel elame nüüd esimesel. Eks see üks suur segadus oli kogu oma tavaariga allakorrusele tulla ja siin kõik oma järgi jälle sättida, kolimiseks kasutasime poekäru. Eelmisest toast oli meil fantastiline vaade kaugelasuvatele mägedele ja metsale, aga siit saame tee peal sõitvaid autosid loendada. Siiski on see tuba parem, sest kõigil on rohkem oma ruumi. Enne olid meil voodid kõrvuti, nüüd on kõigil oma töönurgad-lauad ja voodid kõrgel lae kohal. Nii et öösel väga rabeleda ei saa ja õhtuti saab trenni asemel voodi redelist üles ronida.
Rääkisin täna ka just ühe sõbrannaga, kes läks teisele poole Türki Erasmuseks. Tundub et meil on siin elu ikka tõesti paradiis - elame uues ühikas, internet on olemas ja kiire, üüri me ei maksa, haiglas saame tasuta süüa ja rikkalik õhtusöök maksab 65 eurosenti. Lisaks meid tõesti hoitakse ja nunnutatakse ning kutsutakse igale poole söökidele. Elu on lill :)
Nüüd ilmad lähevad ka soojemaks ja varsti saab metsa vahele sala
ja päevitama minna. Türgi keel ka vaikselt tuleb - numbrid on juba selged ja nii mõnigi teine asi ka. Täna õed haiglas küsisid, et palju ma aru saan - 2 nädalat olen iga päev 8 tundi nende keele keskel olnud. Kusjuuures mõnest sõnast ja asjast juba saan aru, eks näeb kuidas asjalood  3 kuu pärast on :)
Meil saab siin ikka täiega nalja, vigurvändad koos. Vahel isegi ei pea midagi ütlema ega tegema, et naeruhoog peale tuleks. Kärnkonnade seas on ka Balikesir populaarne - juba kahel päeval järjest oleme neid kõnniteel ringi luusimas näinud. Ja juttu ei ole sellistest nagu Eestis - need on 3 korda suuremad ja laisemad. Palju hulkuvaid koeri on ka ümbruskonnas - Kaukaasia lambakoerte tüüpi loomad, põlvest kõrgemad. Ja inimesed kohtlevad koeri kui Eestis talvelinde - kõik aktsepteerivad ja toidavad neid.
Haiglas ka on näha türklaste inimlikkus ja hoolivus - keegi ei ole seal ravil üksi, igal patsiendil on üks tugiisik, kes on kogu aeg nende kõrval ning toetab ja aitab lähedast. See on nii erinev meie raviasutustest, kus inimesi kutsutakse haiguste nimedega. Eks igas paigas loomulikult leidub ka erandeid, aga siin domineerib hoolivus ja südamlikkus. Nii tore, et ikka siia sattusin.